Credo quia absurdum

See teise ja kolmanda sajandi vahetusel elanud kirikuisa Tertullianuse paljutsiteeritud lause „Ma usun, sest see on absurdne“ tahab öelda, et iga järgimist vääriv ja usutav tõde ilmutatakse meile sageli absurdina. Mõtleme kasvõi paljudele Jeesuse tähendamissõnadele, mille taipamine kuulajates tõsiseid raskusi valmistas, või ka apostel Paulusele, kes 1. Korintose kirja 1. peatükis kirjutas, et kuigi juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, kuulutame meie ristilöödud Kristust vaatamata sellele, et ühtedele on see ärrituseks ja teistele narruseks.
See, kuidas inimene loomupäraselt Jumalat mõista üritab, on pahatihti vaid tegelikkuse kahvatu vari, kui mitte lausrumalus. Filosoof Enn Kasak on kalambuuritsenud, et see, millest mina aru saan, pole sageli tegeliku tarkusega võrreldes väärtki, et sellest aru saada. Murphy seadus ütleb, et igal keerulisel probleemil on olemas lihtsad ja kergesti mõistetavad, aga kahjuks valed vastused, millega pahatihti kipume oma elus rahulduma ja, mis veelgi hullem, mille peale isegi oma elu rajama.
Kogu see temaatika sai minu ja ma usun, et ka paljude teistegi jaoks taas elavaks möödunud nädalavahetusel, kui Rap­lamaal tähistasime Raikkülast pärit teoloogi, aga ka filosoofi, orientalisti, folkloristi, luuletaja ja polügloti Uku Masingu 110. sünniaastapäeva. Juba eluajal paljude jaoks lausa geeniuseks peetud Masingul on suuri teeneid ka eestikeelse piiblitõlke alal, olles vahetult enne sõda Looduse kirjastuse poolt üllitatud Suure Piibli Vana Testamendi luuleosade ja apokrüüfide uuesti tõlkija.
Ühe Masingu lähedasema õpilase professor Toomas Pauli hinnangul oli Uku oma loomult piiride püüdja, kes ei leppinud käesolevaga, vaid kelle huvid ja kompetentsus ulatusid enamikust inimestest, ka oma kaasteoloogidest, oluliselt kaugemale. See on ilmselt ka põhjus, miks nii looja ise kui ka tema väga rikkalik looming isegi praegu, mil enamik Masingu loomingust on ilmunud ja kõigile kättesaadavaks tehtud, siiski kaugeks ja paljuski mõistetamatuks jäänud.
Äsjasel aastapäevakonverentsil oli rõõm tõdeda, et vähemalt Tartu ülikooli usuteaduskonnas on sirgumas noori teolooge, kes Masingu pärandit on väga tõsiselt ja ka mõneti üllatavatest vaatevinklitest uurinud ja uurimas. Loodan, et nii usuteaduse instituut kui ka teised meie kirikukoolid leiavad Masingu kui teoloogi rikkalikust pärandist tänuväärset uurimisainet veel kauaks. On ju Hando Runnel pidanud Uku Masingut tema haruldaselt laia haarde ja erakordse mõtlemisvõime tõttu otsekui inimeseks teisest maailmast.
Tahtes selle taustal kuidagi positsioneerida kirikut nii tänases Eestis ja võib-olla ka maailmas laiemalt, peaksime ilmselt julgema tunnistada tõsiasja, et kiriku nõrkus võib olla just tema tugevus, niisamuti nagu tema tugevus võib osutada hoopis nõrkusele. Juba tsiteeritud 1. Korintose kirja 1. peatükis ütleb Paulus, et Jumal on valinud need, kes maailma silmis midagi ei ole, et selle valikuga teha tühiseks need, kes midagi on või arvavad ennast olevat. Apostel küsib, kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks. Ja vastab: „Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam.“
Kuigi Jumala kingitud vaimuandides ja teenimisviisides on olnud, on täna ja saab ka tulevikus olema erinevusi, tohime paluda, et kirikut kandev Vaim oleks sama igal ajal ning Issand võiks jätkuvalt kutsuda ja läkitada oma viinamäele neid, kes võivad olla küll maailma silmis narrid, kuid kes ise julgevad uskuda ja teisigi uskuma panna seda, mis on paljude jaoks absurdne.

 

 

 
 
Mihkel Kukk,
toimetuse kolleegiumi esimees