Usku ja osadust!

Eelmisel nädalal võis meediast lugeda kellestki Taani vaimulikust, keda kirikuvalitsus tahtis vallandada, kuna mees oli teatanud, et ta Jumalat ei usu. Samas astusid tema kaitseks välja paljud koguduseliikmed, kes teatasid, et neile nende vaimulik meeldib. Ta on sümpaatne, sõbralik, abivalmis jne. Vähe sellest – need koguduseliikmed teatasid, et nemad ise ka ei usu Jumalat, aga neile lihtsalt meeldib aeg-ajalt koos käia ja jumalateenistusest osa võtta.
Meie vaimulikest ei ole keegi oma uskmatust tunnistanud. See teeb rõõmu ja just see on ka põhjus, mis lubab arvata, et meie vaimulike kooskäimised on olnud toetavad ja vajalikud. On olnud usust kantud.
2019. aasta vaimulike konverents möödus heas vaimus, mida märkisid ära ka paljud tagasisidet andnud osalised. Mitte kunagi varem pole juhtunud, et rohkem kui pool osavõtjatest oleks vastanud konverentsi juhatuse poolt välja saadetud tagasiside küsimustikule.
Me vajame osadust ja üksteise toetamist maailmas, kus usk on tihti tunnistatud ebaoluliseks ja lausa anakronismiks. Sellises olukorras tuleb julgeda endaks jääda. Tuleb osata endaks saada. Viimane on aga võimalik üksnes siis, kui me koos Jumalaga otsime vastuseid olulistele küsimustele. Siis, kui me üksteist kuulates, üksteist armastades ja koos palvetades püüame kuulata Jumala vaikset kõnet ja tema muutumatut kinnitust Kristuses: mina olen tee ja tõde ja elu.
Järgmise aasta vaimulike konverentsil tahame keskenduda misjoniteemadele. Vähenev liikmeskond lihtsalt kohustab seda. Konverents keskendub misjoniga seonduvale ja kannab teemat „Ristiinimene“. Sissejuhatavad ettekanded kajastavad Euroopa ja Eesti usuelus toimuvat.
Alateemad võiksid olla: evangeelium ja misjon, ristimine ja ristivanemlus, kaplanaat, kuidas ja milliste meediumide kaudu kõnetada tänapäeva/sekulariseerunud inimest (k.a sotsiaalmeedia), et nad jõuaksid ristimisele, leeri, kirikusse. Teemad ja esinejad vajavad muidugi veel arutamist.
Sügisel on toimumas misjonikonverents, mis kindlasti aitab seda teemat üleval hoida ja loodetavasti pakub häid mõtteid ka järgmise aasta vaimulike konverentsi tarvis.
Oleme jõudnud suve teise poolde. Osa meist on saanud kasvõi natuke puhkust endale lubada. Loodan, et teistel on see võimalus veel ees. Eriti oluline on, et need, kes tunnevad väsimust või isegi kõhklevad, kas nad ikka jaksavad veel, leiaksid aega patareide laadimiseks, et siis kogu oma senisele tegevusele uue pilguga vaadata. Ma ei ütle, et kõrvalt vaadata. Ikka ülevalt. Koos Jumalaga. Tema on tõde ja „tõde teeb vabaks“.
Oluline on ka see, et ühiskonna ärevad ja vahel üsna segasevõitu tuuled ei tekitaks tüli vendade vahel. Inimese muutlik meel, mille illustratsiooniks ühiskond alati on vähemal või suuremal määral, ei vääri Igaviku kõrval küünlaid. Vähemasti vaimulikud peaksid seda kindlasti meeles pidama.
Alguse juurde tagasi tulles lõpetaksin aga poolakas Leszek Kołakowski sõnadega tema esseest „Naeruvääristatud Kristus“: „Vaimulikud, kes ei tea enam kas nad usuvad millessegi, kes ei näe enam mõtet idees, et nemad vastutavad Jeesuse kohaloleku eest maailmas, et nemad on Jeesuse preestrid ja apostlid, on jõuetud isegi siis, kui nad on tõsiselt seotud kristliku traditsiooni ja kirikuga ning peavad selle traditsiooni elujõudu enda jaoks tähtsaks.“

 

 

 

 

Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees