Lahkus mõttekaaslane

Viimaseid mälestuskilde kursusekaaslasest, arstiteadlasest, kirikuõpetajast ja sõbrast Jüri Raudsepast

2018. aasta veebruarikuu. Jüri nõustus lugema ja kommenteerima minu raamatu „Teadus ja usk“ käsikirja. Andes sellele kiitva hinnangu ja rõhutades kahe seni vastandunud ideoloogia – teadusliku ja usulise – lepitamise tähtsust, tuli järeldusele, et: „Öeldut silmas pidades on vaja kaasaega informeerida olulistest muudatustest meie arusaamades teaduse ja usu vahekorrast.“ Raamat ilmus juunikuus.

* * *
On õhtupoolik. Külla tuli Jüri ühes oma armastusväärse ja tagasihoidliku abikaasaga. Kõnelda on paljust, aga rõhuasetus langeb kirikuelule ning eeskätt teaduse ja usu vahekorrale. On ju inimkonna areng toimunud peamiselt tänu teadusele, mis õpib tundma Jumala loodud maailma. Kuid teadus toob inimkonnale õnne vaid siis, kui inimkond juhindub Looja trans­tsendentaalsusest ja kristlikust eetikast. Märkamatult tuli teemaks kiusatuse kui eluga kaasneva fenomeni definitsiooni sõnastamine. Kuid selle intrigeeriva teemaga ei jõudnud me kuigi kaugele, sest külalised pidid jõudma bussile, mis neid maakoju viib.

* * *
2018. aasta juulikuu. Helistan Jürile palvega, et ta kirjutaks artikli kavandatava teaduse- ja usutemaatilise konverentsi jaoks, mille ajendiks oli ülalnimetatud raamatu ilmumine. Arutleme artikli võimaliku sisu üle. Kõnelus lõpeb sellega, et Jüri nõustub ettepanekuga, kuid lisab, et tervis pole kuigi hea.
Ja juba nädala pärast Jüri teatabki, et tervis on muutunud sedavõrd kehvaks, et ta pole suuteline artiklit kirjutama. Kahtlustab kroonilist kopsupõletikku. Kahetsusega kustutan ta nime konverentsi esinejate nimekirjast.

* * *
2018. aasta septembrikuu alguspäevadel helistab Jüri ja teatab, et on artikli ikkagi valmis kirjutanud ja saadab selle e-postiga minule. Olin meeldivalt üllatunud. Jüri selgitas, et see probleem, millest kirjutas, on temale olnud tähtis ligemale kakskümmend aastat ja teades, et aeg töötab tema kahjuks, võttis ta end kokku ja viis oma soovi lõpuni. Pealkirjaks pani „Täppisteadlased Jumala eksistentsi kuulutajad“.
Konverents toimus 28. septembril 2018 usuteaduse instituudis, mille avas dekaan professor Randar Tasmuth. Halveneva tervise tõttu Jüri konverentsist osa ei võtnud, kuid artikkel ilmus konverentsi kogumikus „Teadus ja usk – inimkonna ühisvara“.

* * *
15. märts 2019. Tallinna Viru Keskuse Rahva Raamatu ruumides leiab aset Jüri poolt vene keelest tõlgitud raamatu „Kremli haigla saladused“ esitlus. Raamatu autor on arst Praskovja Mošentseva, kes töötas pikki aastaid Kremli haiglas ja oli tunnistajaks seal toimunule. Kahjuks ei saanud jääda märkamatuks, et Jüri tervis oli silmanähtavalt halvenenud. Esitlust assisteeris lugupeetud neurokirurg Andres Ellamaa. Rahvast oli kogunenud rohkesti, kätlesin kohalviibivate arstidega. Oli meeldiv tutvuda Jüri sümpaatsete poegade Aini ja Indrekuga. Huvi raamatu vastu oli suur. Jüri andis mitmele inimesele, sealhulgas minule, raamatu oma pühendusega. Esitlus lõppes kohvi, suupistete ja omavahelise vestlusega.

* * *
2019. aasta maikuu. Jüri helistas ja teatas et ta on diakooniahaiglas. See oli valus sõnum. See polnud enam see maja, mis valmis 1971. aastal kutsehaiguste kliiniku jaoks ja kus 28 tegevusaasta jooksul suri vaid üks inimene. Siis oli haiglas 40–45 voodikohta ning aastas uuriti ja raviti 600–700 inimest. Kliinik ühes Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudiga (nüüd Tervise Arengu Instituut) moodustas terviku.
Siinsamas töötas Jüri 20 aastat eksperimentaalse onkoloogia teadurina. Tema nõudlikkus teadustöö usaldusväärsuse tagamiseks, tema töökus ja tagasihoidlikkus pälvisid austust.
Nüüd näis uskumatu, et pean diakooniahaigla uksest sisenema, et kohtuda Jüriga. Ta suutis vaevu rääkida, kuid ta vaim oli osavõtlik, vankumatu ja rahulik. Kui ma järgmine kord teda külastasin, oli mul kaasas paber, millele olin kirjutanud minule tähtsa küsimuse. Ehkki see nõudis pingutust, oli näha, et ta pidas vajalikuks kirjutada vastuse. See õnnestus.
Viimast korda kohtusime päev enne tema lahkumist, surusime jumalagajätuks kätt ja ma imestasin, et ta käsi oli tugev.
Hubert Kahn