Rõõm ja usk käsikäes

On kaks väljendit, millele olen palju mõelnud: „tunne rõõmu väikestest asjadest“ ja „see on usuküsimus“. Olen püüdnud igas päevas leida väikseid, aga ka suuri põhjusi, mille üle rõõmus ja tänulik olla. Täpselt samamoodi olen olnud olukorras, kus tulevik näib ettearvamatu, ettevõetu tundub raskesti teostatav või suisa võimatu, et see on usuküsimus.
Aastaid tagasi, kui alustasime oma kodukiriku oreli renoveerimist, oli kahtlejaid palju. Olin kogu sellele protsessile lähedalt kaasa elanud ja pidin päris palju kordi toonitama skeptikutele, et pole mõtet külvata hirmu, lootusetust või tunnet, et seda summat ei saa me kunagi kokku. Peame ise olema kindlad, sest see on usuküsimus! Ja küll Jumal aitab. Aitas. Orel sai korda. Ükskõik kui uskumatu see ettevõtmine ka alguses tundus.
Täpselt sama lugu on olnud Hageri palvemaja taastamisega. Sel pikal teel, kui on peas olnud mõtted, mida selle majaga teha, miks seda on vaja renoveerida, kui palju see maksma läheb, kust võtta vahendid, on ikka ja jälle tunne, et ei jaksa. Ometi. Ka siin olen mitmeid kordi öelnud, et see on puhtalt usuküsimus. Kui Jumal tahab, et see hoone peab veel paarsada aastat vastu, aitab ta leida ka vahendid selle korda tegemiseks.
Hoone on peaaegu korras. Sestap pole täna veel õige hetk hüüda välja, et „korras ja tehtud“. Küll aga on juba suur tänutunne südames, et see oli taas usuküsimusele toetuv ettevõtmine. Inimlikul tasandil mõeldes poleks selline asi üldse kõne alla tulnud. Ja kui täna nägin palvemaja õues lapsi, kes olid oma telgid püsti pannud, et pidada pühapäevakooli laager, siis oli südames tänutunne. See on hetk, kus tunned rõõmu ülisuurest asjast, millel on Jumala õnnistus.
Seal kõrval siiski tundsin siirast rõõmu ka pisiasjast, nähes oma 11-kuuse tirtsu üliõnnelikku kuuehambalist naeratust, kui ta suure venna telgiaknast vastu vaatas. Preili pole kunagi varem telgis viibinud ja see oli tema jaoks midagi väga erilist. Tundsin, et päev on korda läinud. Laps oli lihtsalt nii õnnelik, et ei teadnud, mis ära oleks teinud – hüppas ja ronis venna ja ta sõprade patjadel ja kilkas rõõmust.
Kas seegi on väike asi, millest rõõmu tunda? Tegelikult pole olemas väikseid asju. Kogu me elu on suur. Kõik rõõmud on ju suured. Sest iga asi, mis hetkel võibki tunduda väike, võib teise dimensiooni tõstetuna olla suur. Näiteks olukorras, kus laps on haige …
Pean siin silmas viimase aja üht suurimat väljakutset, mis antud meile, kodanikele, lahendada. Aga ka selle, ülisuure ja raske probleemi juures näen mitmeid rõõmuhetki ning suures osas on tulemus ka usuküsimus. Mõtlen siinkohal olukorda, kus üks väike laps vajab maailma kallimat ravi ning selle saamine sõltub vaid annetustest. Kui sellest üleskutsest esimest korda kuulsin, oli olukord ülimalt nutune ja annetuste kogumist alles alustati. Tundsin kohe, et see on puhtalt usuküsimus, kas see ulmeline summa saadakse kokku või mitte.
Olen kindel, et see saadakse kokku. Lihtsalt peab saama! Mõned päevad on möödunud ja arengud on näidanud, et usust on abi ning see on kaasa toonud esimesed rõõmuhetked. Siingi ei saa rääkida rõõmu tundmisest väikeste asjade üle, sest summa, mis on heade inimeste abil kokku korjatud, pole väike.
Kuid veel rohkem rõõmustan ma meie oma Eesti inimeste üle. Rõõmustan ka siis, kui ma lõpuni aru ei saa, miks see ravim nii kallis on ja kes selle üle siis rõõmu tunneb, kui see on valmis tehtud, aga abivajajateni ei jõua, sest neil pole raha maksta ja ravim jääbki kuhugi külmkappi …
Elu on mõtlemapanev.
Lugesin hiljuti Eesti vanaemade lugude raamatut. See on nii imehea – kurb, rõõmus, elutarkust ja mida kõike veel täis raamat. Millised elud! Olenemata sellest, kas vanaema elab Hiius või Harjus – neil kõigil, kel vanust 70+, on seljataga olukorrad, mis ühel või teisel moel seotud sõjaga. Kurbust on selles raamatus üksjagu. Aga ka usuküsimust ja rõõmu. Lugesin ja mõtisklesin.
Mida lehekülg edasi, seda rohkem tundsin, kui oluline on tunda tänu ja rõõmu iga päev. Mis on meie elul hetkel viga? Tegelikult mitte midagi. Valud ja kannatused, millest on tulnud läbi need vanaemad, kelle mälestused on talletatud raamatutesse, on kohati ebainimlikud, kuid ometi on nad leidnud elurõõmu ning paljud neist toetunud ka usule.
Mõelgem siis igal päeval sellele, millest tunneme rõõmu, mille eest tänu ja mis on meie usuküsimus. Seda, millest või millele mõelda, leidub kindlasti meil kõigil, iga päev. Olgem hoitud!

 

 

 
Sigrid Põld,
kolumnist