Kristlike väärtuste teenäitaja on kogudus

Viimase viie-kuue aasta jooksul on palju räägitud väärtustest, sealhulgas kristlikest. Rõhutatakse avalikult, eriti poliitikas, et Eestis peab taas au sisse tõstma kristlikud väärtused. Aga mis on kristlike väärtuste sisu? Ja mis veel tähtsam – kuidas neid põhjendada? Milline suhe peaks neil olema ühiskonnaga?
Need küsimused on eriti teravad just meie, Eesti ühiskonnas, mis on üle maailma tuntud oma religioosse kirjaoskamatuse poolest. Liiga vähe inimesi kuulub kirikutesse. Liiga vähesed on võimelised põhjendama, millele tuginevad kristlikud väärtused. Need vähesed omakorda tunduvad olevat nii mõnigi kord eri meelt.
Tõepoolest, suures meedias ja sotsiaalmeedias võib jääda mulje, et kristlikud väärtused peavad kuidagi suhestuma abordi, homoseksuaalsuse, islami, traditsioonilise perekonna ja üldse traditsioonilisusega. Nende asjaolude najal on isegi proovitud hinnata, kui kristlik või mittekristlik on mõni poliitiline partei, poliitiline programm või inimene.
Olgu aga meelde tuletatud, et kristlik tähendab usulist, religioosset, teoloogilist. Ilma korraliku usulise ja teoloogilise põhjenduseta on nimetatud „väärtused“ tegelikult ilmalikud, ühiskondlik-poliitilised, mitte aga usulised või kristlikud. Aga kui juba on vaja teoloogilist põhjendamist, siis tuleb tõdeda, et see, kuidas praegu räägitakse kristlikest väärtustest, annab tunnistust ristiusu vaesumisest. Väärtuste taga peaks olema midagi põhimõttelisemat, mis võib mõnes teises situatsioonis anda ka teistsuguseid ja palju mitmekesisemaid vastuseid.
Põhimõtteliselt kristlik on evangeelium, mis edastab meile rõõmusõnumi lunastusest Kristuse kaudu. Kristlane on evangeeliumi tunnistaja, rõõmusõnumi kuulutaja. Kuulutamine teistele kohustab ka kuulutajat ennast. Kuulutamine kohustab ja õnnistab kristlase tegemisi. Kui Jumal annab usklikule armu, armastab usklik oma ligimest. Kui uskuja tunneb, et on lunastatud patust, suudab ta ligimesele andestada ning näha teda samasuguse Jumala looduna nagu iseennast.
Kristlane tunnistab avalikult oma usku, kuulutab evangeeliumi, armastab oma ligimest ja andestab talle. Siis alles räägib ta kristlikest väärtustest. Nii pakub ta ühiskonnale mõtteainet. Kõige mõtlemapanevam on eeskuju. Kristlane saab oma ligimesearmastuse teostamisega olla ühiskonnale eeskujuks. See on igal ajal efektiivsem viis kristlikest väärtustest „rääkida“ kui lihtsalt teoretiseerida. Rõhutan eriti ligimesearmastuse teostamist ehk kristlase igapäevast käitumist ligimese suhtes. Ükski avalikult kuulutatud kristlik väärtus pole midagi väärt, kui sellele ei eelne ligimese aitamist.
Ligimest on kõige lihtsam aidata koguduses. Kogudus toob kokku erinevad inimesed, kes tunnevad, et neid on Issand kutsunud vaatamata nende erinevustele. Koguduses elavad nad ligimesearmastusest, andestamisest ja erinevuste tunnistamisest. Koguduslik, tõeliselt kristlik praktika on jäänud avalikus arutelus tagaplaanile.
Avalikkuses on kombeks rääkida kristlikest väärtustest kui kas kogu ühiskonda või ainult üksikut inimest puudutavatest normidest. Kristlus on aga rõhutatult mitte kogu ühiskonna või üksikinimese, vaid just kollektiivi ehk koguduse religioon. Kristlane ei saa olla kristlane, kui ta ei saa oma lunastatud olekut ja armastust iga päev teostada. Teostada saab aga vaid ligimese suhtes. Seega saame kristlikest väärtustest kõige enam rääkida ikka koguduse, koosolemise ja evangeeliumi osaduse kontekstis.
Tegelikult on kirikutel ja kristlastel just praegu võimalik rikastada Eesti ühiskonda sellega, et tuletatakse ühiskonnale, eriti aga poliitilisele eliidile meelde koguduseks olemist, koosolemist ja osadust. Just praktilise koosolemise ja koostegemise raames saame kõige paremini aru, et olulised on mitte erinevused, vaid meie sarnasused. Kui ulatame käe meist väga erinevale inimesele, tunnustame tema looduks olemist ja inimlikku väärikust.
Kristlikest pereväärtustestki rääkides peaks meid panema mõtlema näiteks selline enesekriitiline kontrollküsimus, et kui tihti kohtuvad tänapäeval eri põlvkondade pereliikmed, näiteks vanavanemad lastelastega.
Koosolemine ja osadus on ühiskonnale võimas, muutev eeskuju. Selline eeskuju ajab inimesed välja sotsiaalmeedia pseudokogudustest ning toob nad kõigi oma erinevustega füüsiliselt kokku, ühte ruumi, ühte rõõmusõnumit tunnistama ja jagama. Mida muud öeldagi saabuva nelipüha eel? Et seista vastu egoistlikule individualismile ja pseudoosadusele, on parim näidata kogudusliku osaduse eeskuju.

 

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,
kolumnist