Vello Salo leinatalitusel kõlas ülemlaul armastusele

See oli läbilõige Eesti elanikkonnast, kes vaimuliku ja kirjamehe Vello Saloga 2. mail Tallinna Toompea Kaarli kirikusse hüvasti jätma tuli.

Meie suurima kirikusaaliga pühakoja uksed avati leinajatele hommikul kell kümme, katoliku korra järgi missa preester Salo leinatalituseks algas kell 11 ennelõunal. Peatumatu vooluna kulges inimkett piki pikihoonet altari ette, kus Köleri Kristuse õnnistavate käte ees oli lautsil lillesülemite keskel Vello Salo sark. Tema rinnal oli Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge tekkel, kirstu kõrval auvalves leinasärpides seltsi vennad.
Missale kogunesid Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher) sugulased ja lähedased, koguduseliikmed ja õpilased, endised töökaaslased ja kaasvõitlejad, poliitikud, (eri kirikute) vaimulikud ning tuttavad. Kirikus oli hulgaliselt ka neid, kes Vello Salot isiklikult tundmata tajusid lahkunuga tugevat sidet. Salo oli paljudele oma, armastatud ja austatud. Teda oli leinamas terve Eesti.
Kiriklikku talitust juhtinud piiskop Philippe Jourdan tänas EELKd, et preester Salo ärasaatmine võis toimuda luterlikus Kaarli kirikus. Piiskop nimetas, et jääb meenutama oma vaimulikku venda kristlasena, kellel ühelt poolt ei olnud inimeste seas eeskujusid ja kes armastas oma samme seada isikliku sisetunde ajel, ent samas alandlikus kristlikus meeles tunnistas ja tunnustas katoliku kirikut ja selle autoriteeti. Isa Vello Salo pidas iga päev missat, nii kaua kui tal selleks füüsilist jõudu jagus, meenutas piiskop.
Mälestuskõneks said sõna vähesed. Kõne pidas riigikogu esimees Henn Põlluaas, kes meenutas Salo üleskutset õppida mõtlema ja armastama. Ühisest teest pagulaseestlase ja EÜSi kaaslasena kõneles peakaplan emeeritus Tõnis Nõmmik. Kirjanike Liidu nimel rääkis luuletaja Doris Kareva. Tänades sõpra armastuse eest, alustas lavastaja Lembit Peterson Juhan Liivi värsiridadega ja lõpetas apostel Pauluse ülemlauluga: Nüüd jäävad usk, lootus, armastus, need kolm, aga kõige suurem neist on armastus …
Liina Raudvassar