Lagle Parek armastab olla teel

Et jõuda iseendani ja oma Jumalani, ei pea minema ilmtingimata kodumaalt kaugele.

Seda kinnitab Lagle Parek (77), kes koos mõttekaaslastega kinkis Eestile 100. sünnipäevaks kultuurilooliste peatuspaikadega palverännuteekonna. See on pikk üle 600 kilomeetri ja viib ränduri läbi Eesti Pirita kloostrist Vastseliina piiskopilinnuse varemeteni. Matkaja saab teekonna läbida nii ühe rännakuna kui ka endale valitud pikkuste etappidena.

Kõndida on mõnus
Palverännutee mõte sai alguse 2012. aasta paiku, kinnitas Lagle Parek, kui teda Pirita kloostris külastasin. „Mulle on alati rännata meeldinud. Olen olnud läbi elu ja olen siiani suur kõndija. Teel olles on hea mõtelda, kui oled üksi, ja suhelda, kui oled koos kaaslase või kaaslastega. Igasse retke on kätketud põnevaid avastusi ning oma annus seiklust,“ lähevad naise silmad särama ning on mõista, et ta oleks valmis sedamaid uue rännakuga algust tegema.
Lagle jääb selle oletusega nõusse ning jagab rõõmu, et hoolimata eluaastatest jaksab ta jätkuvalt kõndida: „Mul ei ole sellega veel mingit probleemi. Eks näis, mis saab siis, kui 80 täis kukub.“ Ta tunnistab, et sellise vormi hoidmiseks peab ka ise natuke vaeva nägema – ei tohi ennast mugavustsooni unustada: „Käin iga päev Pirital ujumas, välja arvatud laupäeviti, mil olen hommikul missal. Et võtta võimalus laiskusele alla anda, ostan poole aasta ujulapääsme. Ujun pool tundi, edasi-tagasi kloostrist ujulas käimine võtab samuti pool tundi. See on väga hea start päevale, hoiab keha ja meele trimmis.“
Lagle Parek räägib, et ärkab hommikul kell viis. „Nii hull ma varem ei olnud. Siis hindasin uneaega rohkem, aga koos vanadusega on selline harjumus juurdunud,“ naerab ta ja kinnitab lõbusalt, et hindab väga seda hommikust aega, mil maailm on veel unes: „Joon kohvi, võtan ajalehe, elan päeva sisse.“

Diivanit ei salli
Laglele ei meeldi enda sõnul logelemine ehk tegevusetus. Tema meelest diivan mööbliesemena seda aga soosib. „Kus on öeldud, et istmiku alla peab pehmet muretsema? Seal on niigi polstrit,“ naerab ta, aga ilmest saab välja lugeda, et „küsimus on tõsine“.
Oma elamisse Lagle diivanit ei muretse ja kui oleks tema teha, poleks neid ka Pirita kloostris. Siiski pole ta „diivani küsimuses“ saavutanud nunnadega üksmeelt.

Argimuredeta elu
Kui Lagle Parek oli siseminister Eesti taasiseseisvumise järgse valituses, jõudis tema töölauale Pirita kloostri küsimus. Kabinetiuksele koputas birgitiinide ordu ülem, väljendades soovi taastada valdused Pirital. Õde Tekla teadis, et Eestis on olnud birgitiinide klooster ja kui ta Pirita kloostri ajaloolisi varemeid nägi, süvenes temas veendumus, et ordu peab Maarja­maale naasma.
Parekist sai tema innukas abiline. „Selgitasin talle, et 500 aasta tagused maaomandid enam ei kehti ja selleks, et Pirital klooster taastada, on vaja osta maad,“ meenutab Parek nende tutvuse algust. „Aitasin teda nii, nagu sain, meist said väga head sõbrad.“
1993. aastal Roomas käimine ning Vatikanis paavstiga kohtumine avaldasid Parekile sellist muljet, et ta hakkas katoliiklaseks. Soovis mõni aeg koguni nunnaks saada. „Nüüd elan ja olen juba pikemat aega siin kloostris. Ametlikku nime sellele staatusele ei ole. Olen kloostri sõber,“ selgitab Lagle, kinnitades, et tema loomusele sobib kloostri elukorraldus igati.
„Mul ei ole mingit omandit. Kinkisin ka oma raamatukogu ära. Olen oma päevaplaanis vaba. Käin ainult kindlal kellaajal õdedega söömas. Halb on vaid see, et ujumine ja missa langevad ajaliselt kokku. Olen kehtestanud endale reegli, et võtan nädalas osa vähemalt kolmest missast,“ jutustab Lag­le ja lisab: „Mul ei ole mingeid argimuresid, mis on ju nii tüütud. Olen vaba. Vaba asjadest, vaba muredest.“

Tegijat rikastav tegevus
„Tõesti pole huvitavamat tegevust kui palverännutee juppide otsimine, läbi käimine ja sisu paika panemine. Rääkimata kohtumistest vaimustavate inimestega,“ räägib Lagle Parek, lisades, et sedalaadi kokkupuuted oma rahva aja- ja kultuurilooga on uskumatult rikastavad. „Muljeid ja avastusi ning kohtumisi väga huvitavate inimestega on see teekond pakkunud kordades rohkem, kui julgesime loota või oskasime arvata,“ tunnistab Lagle.
Et see teekond peab hõlmama lisaks sakraalse sisuga peatuspaikadele ka Eesti kultuuriloos olulisi punkte erinevatest eluvaldkondadest, sai tegijatele selgeks kohe alguses. Teekonnal ühest kirikust teise kohtab inimene erinevaid maamärke ja elukorralduse jälgi, mis teevad kulgemise huvitavaks ning annavad väga hea ülevaate Eesti ajaloost. Oluliselt harivama kui kuitahes täiuslik ajalooraamat seda anda suudaks.
Lagle Parek räägib, et projektiga on algusest peale hõivatud viiest inimesest koosnev tuumik, kellelegi pole see palgatöö. Vaieldud on palju, läbi kirglike diskussioonide on sündinud meeskonnaliikmeid rahuldav tulemus.
Parek soovib tänada kõiki neid, kes on aidanud palverännuteekonna ideest reaalseks teha: „Täname siseministeeriumi, maa-ametit, RMKd, Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, kõiki muuseume, kogudusi, koole ja kümneid toredaid inimesi, kes meile sel teel abiks on olnud.“ Sarnaselt Tallinna linnaga ei saa ka palverännuteekond kunagi päris valmis.
„Loodetavasti on tulevikus sel teel rändajaid rohkesti. Olgu jala, ratastel või ratsa. Inimesi, kelle hing laulab,“ soovib Lagle Parek ja lisab: „Iga rändaja saab valida, kui pikalt ta soovib teekonda läbida, mida ta soovib sel teel kogeda. Meie tõmbasime kaardile raja Pirita kloostrist Vana-Vastseliina kabelini, mille imettegev rist oli palverändurite sihtpunktiks juba keskajal.“
„Oleme teinud seda nõndamoodi, et teekond pakuks puhkuse- ja palvepaiku uskujaile, kelle jaoks on see Jumala teenimise vorm, aga ka neile, kes soovivad tundma õppida lugusid, mis jutustavad eri aegadest ning meie maal elanud ja töötanud inimestest,“ räägib Lagle Parek, selgitades, et teekond viib rändaja läbi looduskauni Eestimaa, tutvustades huvilisele enam kui 140 rohkem ja vähem tuntud kultuuriloolist tähist. „Oleme püüdnud inimesi viia ka nendesse olulistesse paikadesse, mis on seni pälvinud põhjendamatult vähe tähelepanu.“
Teekonna läbimise hõlbustamiseks on loodud kaardirakendus. Palverännuteekonnaga Piritalt Vastseliina saab tutvuda kodulehel http://www.palverand.ee.
Liina Raudvassar