Kirik kahaneb mujalgi

Kiriku liikmeskonna vähenemine ei ole sugugi Eestile eriomane nähtus, vaid toimub enamikus teisteski Euroopa riikides.

Iseloomulik on see, et üha vähem noori tunneb huvi usu ning eriti traditsiooniliste kirikute vastu. Palju sõltub siiski ka konkreetse riigi ajaloolisest ja kultuurilisest taustast.
See tuleb ilmekalt välja Euroopa sotsiaaluuringu raames 2014–2016 korraldatud küsitlustest, mis viidi läbi 21 Euroopa riigis. Neist tervelt kaheteistkümnes väitis üle poole 16–29aastastest noortest, et nad ei seosta end mitte ühegi religiooniga. Esirinnas olid seejuures Tšehhi (91%) ja Eesti (80%). Usklikkuse poolest paistsid seevastu silma Poola ja Leedu noored, kellest vastavalt 82% ja 71% pidas end katoliiklasteks.

Ilmalikustuv Saksamaa
Üks neist riikidest, kus kirikut terav järelkasvuprobleem kimbutamas, on Saksamaa. Nimelt vähenes seal portaali statista.de andmetel aastatel 2002–2015 protestantide seas konfirmatsioonide arv 28,2% ning katoliiklaste seas esimesele armulauale tulnute arv 36,6%. Tõsi, meie seisukohast võttes pole olukord veel kuigi hull. EELKs kukkus leeritamiste arv samas ajavahemikus nimelt koguni üle poole.
Õigupoolest ei ole need arvud siiski päris hästi võrreldavad, sest erinevalt Eestist põhineb kirikusse kuulumine Saksamaal jätkuvalt traditsioonidel. Nii on Saksamaa Evangeelse Kiriku (SEK) mulluse statistikakogumiku järgi Saksamaal peaaegu 90% ristimistest ikka veel laste ristimised. Täiskasvanute ristimisi tuleb seal ette peamiselt endisel Ida-Saksamaal, kus kommunistliku režiimi ajal toimus samasugune võõrdumine kirikuelust nagu meilgi.
Saksamaa kiriku seisukohast näib leeritatute arvu vähenemisest suurem probleem olevat aga hoopis juba olemasolevate liikmete eemalejäämine. 2016. aastal konfirmeeriti SEKis 183 838 inimest, kirikust astus välja aga 190 284. Protestante oli tollal Saksamaal 26,1%, katoliiklasi 28,3% ja muid kristlasi 2,9% elanikkonnast.

Soome uskmatud leerilapsed
Seevastu põhjanaabritel on esmapilgul põhjust tulevikku optimistlikumalt vaadata. Helsingi piirkonna kirikuleht Kirkko ja Kaupunki kirjutas nimelt 2017. aastal, et Soomes käib leeris jätkuvalt üle 80% noortest. Võrdluseks – Norras oli nende osakaal 2/3, Rootsis aga 29%. Samuti väärib esiletõstmist, et erinevalt teistest Põhjamaadest ei ole Soome leeriskäijate seas ka märgatavat tütarlaste ülekaalu.
Soomlased ise seletavad oma erandlikku olukorda asjaoluga, et leeriskäimisest on saanud noorsookultuuri osa. Tähtsat rolli mängivad seejuures leerilaagrid, mida põhjanaabrid hakkasid korraldama juba 1960. aastatel.
Teisest küljest ei saa öelda, et Soome noored teistest Euroopa omadest ka usklikumad oleksid. Euroopa sotsiaaluuringu andmetel (2014–2016) ei seostanud 60% 16–29aastastest soomlastest end ühegi religiooniga. Vaid 5% neist käis kirikus iga nädal, 41% aga väitis end üldse mitte kirikus käivat (Eesti puhul olid need arvud vastavalt 2% ja 41%).
Ka teised andmed näitavad, et leeriskäimise populaarsusest hoolimata toimub Soomeski ilmalikustumine täie hooga. Näiteks ristiti seal luterlikus kirikus vaid 2/3 tunamullu riigis sündinud lastest. Aastal 2000 oli see näitaja veel peaaegu 90%. Kui nii edasi läheb, kuulub Soome luterliku kiriku uurimiskeskuse ekspertide sõnul paarikümne aasta pärast Soome luterlikku kirikusse vähem kui pool riigi elanikest.
Saksamaa ja Soome kogemuse põhjal võib seega öelda, et nukker olukord EELKs ei tulene kiriku enda viimaste aastate möödalaskmistest ja tegematajätmistest. Pigem on see seotud kogu Euroopas toimuvate ühiskondlike protsessidega ning teisalt ka Eesti ajalooliste ja kultuuriliste eripäradega. Seetõttu on kirikul aga ka raske midagi tõhusat ette võtta, et olukorda pööret tuua.
Rain Soosaar