Piire ületav oikumeeniline tunnetus on oluline

Räpina lähistel Tamme talus elav kunstnik Monica del Norte (48) on oma vaimuliku kodu leidnud Räpina luterlikus koguduses.

Tartu Jaani kirikus oli hingedeajal näitus „Uued tiivad“, mis meeldis sedavõrd, et hoiti seintel planeeritust paar nädalat kauem. Näha võis soojades toonides 35 pilti, mille seas enim abstraktseid maale ja portreesid. Maalide pealkirjad olid kõnekad: „Mõtisklus pärispatuga“, „Keemiaravi ingel“, „Patuleegi hubane soojus“, „Vetelkõndijad“ jne. Vaatasid maali, lugesid pealkirja ja see pani uuesti vaatama ….
Selline oli minu esimene kohtumine kunstnikunimega Monica del Norte (kodanikunimi Deivi Org) värvi ja valgust armastava loominguga, ehkki selleks ajaks oli tal seljataga umbes 300 näitust, paljud neist välismaal.
Et aimu saada, kes on nende lummavate maalide looja, istume koos kunstnikuga kesk talvekargust vaikusest ning rahust ümbritsetud metsatalus. Siin lõpevad teed, algavad metsad ja võib kuulda huntide ulgumist, märgata karude tegutsemise jälgi ning vaikselt kulgeda mööda helgust kiirgava loomuga sihikindla naise sisemaailma radu.

Kodumaale naasmise raskus
„Üks õnne valemeid on: armasta seda, mis sul on. Olen väga tänulik, et mul on võimalik koos loodusega niimoodi elada ja töötada. Vahel olen enda peale kade … see ei tundu lihtsalt reaalsena,“ jagab smuutit ja männiriisikapirukat pakkudes 2017. aasta sügisel Hispaaniast koos teismelise pojaga Eestisse naasnud lesestunud naine, kes 18aastaselt liitus roomakatoliku kiriku Tartu kogudusega.
Eesti ühiskonda naasmine pärast 17aastast eemalolekut polnud kerge. Monical oli tunne, et kodumaa ei vaja teda: „Ma pole insener ega arst. Ei sobitu sellesse skeemi, mida riik pakub. Oli tunne, et meid pole sellele riigile vaja, küll aga sõpradele.“
Naist ehmatas arusaam, mida saabudes ühiskonnas kohtas: justkui eesmärk oleks tuua siia megatööstused ja ohtlike jäätmete matmispaigad, loodusressursse kurnata ning põgenikelaagrid teha. Nõnda on ta viimaste aastate jooksul Eesti metsade, rabade kaitse oma südameasjaks võtnud ja ka tselluloositehase vastu kodanikualgatuse korras aktiivselt tegutsenud. Ta kandideeris ka kohalikel valimistel ja ehkki mandaati ei saanud, on nüüd valla majanduskomisjoni liige.
Ka usulises mõtlemises oli üllatusi. „Elasin katoliiklikus riigis, kus oli piisavalt kombeusku, aga ka siirast suhtumist … Eestisse tulles oli üks esimesi lauseid, mida lehest lugesin, et hoidke kristlased meie lastest eemale. Samas vajavad inimesed astroloogiat, ostlemist, musta maagiat, okultismi. See näitab, et tühimik rahva hinges on suur. Minule on nimetatud aseained. Ainsad, mis ei ole, on usk Jumalasse, laulmine ja kunst,“ kõneleb võõrustaja teed valades.

Oikumeeniline tunnetus
Kuna Räpina lähistel katoliiklikke kogudusi ei tegutse, siis on Monica leidnud oma vaimuliku kodu luterlikust kogudusest ja sellest on saanud paik, mis on aidanud tal uuesti integreeruda kodumaale. „Mind on 100% omaks võetud ja on väga tähtis, et õpetaja Urmas Nagel on mu pihiisa. Usaldan tema arvamust, ent tean, et võin alati ka vaielda. Ta on mu esimene korralik pihiisa, Tartus olin veel väga noor ja kartsin isa Rein Õunapuud. Hispaanias elasin aga üsna ilmalikku elu,“ tunnistab Monica ausalt ja lisab, et muusikainimesena meeldis talle Räpina kiriku akustika ja seetõttu läks ka kiriku segakoori laulma.
„Koor on üle väga pika aja andnud mulle kuuluvustunde, mida arvasin, et üldse ei vaja,“ ütleb puuküttega toaahjust isuäratavaid juustusaiu välja võttes sihvakat elegantsi õhkav naine. Piireületav oikumeeniline tunnetus on Monicale oluline. Esimese kogemuse sellisest lähenemisest sai ta Prantsusmaal Taizé vennaskonda külastades.
Hiljaaegu sai minu võõrustaja Tartu katoliku kogudust külastades tunda, et mitte kõik tema konfessioonikaaslased ei kiida heaks, et ta on end kodulähedase luterliku kogudusega sidunud. „Paavst tuli riiki, kus katoliku kogukond on imeväike. See peaks tähendama, et ta aktsepteerib luterlikku kirikut. Miks siis mulle heidetakse ette, et käin luteri kirikus, kui oma kirikut läheduses pole? Katoliiklane olla on mulle oluline, ent identifitseerin end eelkõige kristlasena. Kui oled osa väikesest kogukonnast, siis eraldavad piirid kaovad. Oluline on, kes su auto mudast välja tõmbab, mitte millisesse kirikusse ta kuulub,“ kõneleb Monica läbitunnetatult ja lisab, et reegleid ta siiski austab ja luterlikus kirikus armulaual ei käi. On olnud paar erandit, ent need olid kriisiolukorrad.

Religioon ja kunst
„Ei pea tunde palvetama, vaid tuleb olla pidevas palvelises olekus oma tegevuses,“ avab Monica del Norte oma loomingu lätet, lisades, et Kristus tuleb lubada enda sisse ja kasutada teda peeglina igal hetkel oma elus. Jaani kiriku näituse nimimaal „Uued tiivad“ maalis ta Räpina kirikus ja hiljem kinkis selle kogudusele.
Kodus maalib Monica külmal ajal talu ühes toas ja käsitööd teeb teises, sõltuvalt sellest, mis parasjagu inspireerib. 1990ndatel pälvis ta tähelepanu oma eriliste kudumitega ja seda liini on ta maalimise kõrvalt jätkanud. Anu Raud on selles vallas tema mõjukamaid õpetajaid olnud.
Hetkel on talu õuel pooleli Tamme galerii ehitus, mis avab oma uksed 1. juunil kodukohvikute päeval. Kunstnik soovib seal lisaks kunsti loomisele ja esitlemisele ka külalisi vastu võtta ning töötubasid ja laagreid korraldada.
Kuidas sünnivad maalide pealkirjad? „Olen vaatleja, pealkiri kujuneb … kui pealkiri on valmis, siis on ka maal valmis. Pealkiri on maaliprotsessi osa,“ räägib Monica, tuues näiteks maali „Vetelkõndijad“, mis sündis abikaasa ootamatu surma kogemusest. „Sattusin n-ö keset avamerd ja pidin „vett mööda kõndima“, et ise püsida ja last hoida. Samas jäid kõik teised kaldale maha. Kannatus tekitab distantsi, ei julgeta läheneda. Need, kes elukannatustest läbi marsivad ellu jäädes, ongi vetelkõndijad. Selles kogemuses oli palju pimedust, ent inglitiivad siiski kõige kohal.“
Enne ärasõitu jääb pooleliolevas galeriis pilk skulptuurmaalile „Unustatud kirikud“. Seda märgates ütleb minu võõrustaja, et kirikud tulevad rahvast täis siis, kui muud üle ei jää, ja ta on veendunud, et see aeg pole kaugel. „Ei tasu end lasta petta aseainetel ja olla veel uhke, et eestlased on üks konfessioonivabamaid rahvaid maailmas. See näitab vaid, et tühimik meie sees on väga suur ja vajab täitmist tõelise sisuga,“ jagab Monica lõpetuseks oma tulevikuvisiooni.
Kätlin Liimets

Monica del Norte (kodanikunimega Deivi Org)
Maalikunstnik ja käsitöömeister
Sündinud 21.8.1970 Tartus
Roomakatoliku kiriku Tartu koguduse liige
Õppinud Tartu kõrgemas kunstikoolis puidu ja tekstiili eriala ja kunstikolledžis disaini
Esimene maalinäitus 1991 Tallinnas
Kokku üle 300 näituse, paljud neist välismaal
Elanud 17 aastat Hispaanias
Maalikunstnik Louis Paveli (1915–1977) tütretütar
Raamatud: 2014 „Pärimusmood“, 2015 „Prii heegelduslugu“
Veebruaris pälvisid tema kohalikust puidust ja puidujääkidest kaelaehted Põlvamaa „Rohelise märgi“ kvaliteedimärgise