Jällenägemine

Lk 18:31–43
Üks minu lemmikfilme on hiina filmilooja Chen Kaige teos, mis läänemaailmas on tuntud ingliskeelse pealkirjaga „Life on a String“ (Elu pillikeelel). Filmi originaaltiitel on minu meelest kõnekamgi veel – 边走边唱 (Lauldes sammun). See on lugu ühe pimeda muusiku teekonnast, tema igatsusest näha ja tema vaimse taju ärkamisest kesk näivat pimedust. Iseäranis meeldib mulle filmis kõlanud mõistulugu pimedast maailmast:
Kord suplesid kaks taevaprintsi pilvepiiril. Kogemata kukkusid mõlemad üle pilveääre ning langesid otse maa peale. Sedamaid saadeti taevasõdurid alla, et need sulgeksid printside silmad, sest maailm oli kuri paik. Sõdurid aga ei suutnud enam eristada taevaprintse maisest rahvast, mistõttu nad sulgesid kõikide silmad.
Mis juhtub siis, kui pime juhib pimedat? Mõlemad kukuvad auku (Mt 15:14).
Tänane Luuka evangeeliumi kirjakoht Jeesusest, tema jüngritest ja pimedast kerjusest Jeeriko teel otsekui jätkaks sealt, kus taevaprintside lugu lõppes. Kuidas saada nägijaks ses pimedusega löödud maailmas?
Kõigepealt kuuleme jüngrite pimedusest – kui Jeesus neile eesootavatest sündmustest kõneles, nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet (Lk 18:34). Seejärel kohtab Jeesus Jeeriko juures pimedat kerjust, kes Jee­suse sõnu võib-olla sama vähe taipab, ent erinevalt jüngritest väga selgelt mõistab oma pimedust ning sirutub Jeesuse poole, et mitte üksnes näha, vaid näha maailma uuel viisil.
Paik, kus Jeesus pimedat kerjust kohtab, on märgilise tähendusega. Jeeriko on maailma üks vanimaid linnu. Vanast Testamendist teame ka, et Jeeriko oli linn, mis sulges end kõrgete müüride taha ning pani vastu Jumala plaanidele. See oli linn, mis sai Iisraeli lastele esimeseks takistuseks oma tõotatud maa vallutamisel. Kui me vaatleme Iisraeli lapsi tolles Vana Testamendi loos Jumala tee ja tahte kandjatena maailmas, siis Jeeriko oli Looja plaanile vastu seismine, enese isoleerimine loodu terviklikkusest. Kuidas näeb välja Jumalale vastupanemine? Iga inimene teab ja tunneb seda omast käest, sest see on üks kõige inimlikumaid impulsse – inimene ei taha lasta Jumalal jumal olla, vaid tahab ise olla jumalaks. Kõrkus, kibedus ja kadedus, viha ja meeleheide, armastuse, südamerõõmu ja hingelaulu vaikimine on vaid mõned kivid selles eraldavas müüris.
Meie kõik oleme ühelt poolt Jeesuse jüngrid, kes alati ei mõista päriselt Jumala teid ja plaane meie elus, ja teisalt see pime kerjus Jeeriko teel, kes igatseb näha ja mõista, kelle süda ihkab ja hing õhkab Kõigevägevama poole. Langenud maailmas oleme oma väikese mina kõrgete müüride taga ja meie vaimulikud silmad on suletud. Sellel, mis enesekeskses ilmapildis näib hea ja ihaldusväärne, on Jumala-keskses pildis vähe väärtust. Seepärast ütleb Issand prohveti suu läbi: Otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted (Js 55:9).
Pime mees Jeeriko teel oli kerjus. Teisi sõnu, inimeseks olemisega kaasnev vaimulik pimedus ei ole midagi, mida me ise saaksime lahendada. Kui meie mõte, meel ja tahe on pimestatud, siis seesama mõte, meel ja tahe ei saa olla meie päästja. Jumala arm on see, mis avab, lunastab ja uueks loob. Seda ei saa kuidagi ära teenida, vaid tuleb lihtsalt end avada ja vastu võtta, nõnda nagu kerjus avab oma pihud ja võtab vastu lahke mööduja anni.
Kuuldes Issandat mööda minemas, hüüdis pime kerjus: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!“
Issand, halasta, Kristus, halasta, Issand, halasta. Nende sõnadega avame meiegi end Kõigekõrgemale igal jumalateenistusel. Maailma viis ja nõue on, et igaüks peab ise hakkama saama. Vaimulik viis, vastupidi, nõuab osadust Jumala ja ligimesega. On suur rikkus seista kui kerjus Jumala ees.
Mida sa tahad, et ma sulle teeksin? – Issand, tee et ma jälle näeksin. Jällenägemine – osadus Jumalaga – ei ole meile võõras. See on midagi, mis on otsekui kodeeritud inimeseks olemise tuumikusse. Me oleme loodud Jumalast ja Jumala poole, sügaval sisimas teame seda, isegi kui otsustame liikuda vastupidises suunas. Taastatud osadus on nagu jällenägemine, et nii nagu Aadam kord Eedenis elas täielikus osaduses, võiks inimene jälle jalutada koos Jumalaga läbi elu. Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!“
Kirjakoht lõpeb uuekssaamisega: „Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.“ Kerjuse ja ümbritseva rahvahulga uue nägemise keskmes ei ole enam enesekiitus, vaid on Jumala ülistus.
Jeesus on maailma valgus ja ükski, kes temale järgneb, ei käi pimeduses. Peatselt algav paastuaeg kutsub meidki asuma teele üles pühasse linna, et näha, uueks saada, olla elusam inimene Kristuses ning laulva hingega sammuda oma päevades.
Olgu meie hinge igatsus me teelesaatjaks, Jumala sõna teeviidaks ning Kristus meie vastuvõtjaks. Aamen.

 

 

 

 
Meelis Rosma,
kaitseväekaplan reservis