Teenimatu arm

Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle: „Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!“ Isand aga vastas ühele nendest: „Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?“ Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks.
Mt 20:1,2,9–16
Sellele kirjakohale on jutlustatud nii palju, et raske on leida midagi uut. Aga uut tahame ju ikka leida. Inimesel on väga raske olla kellegi vastu teenimatult armuline, ammugi kedagi teenimatult tänada, näiteks neid koguduseliikmeid, kes pole kirikule annetust teinud. Palju energiat kulub sikkude ja lammaste eraldamisele. Tänada tuleb kõiki, sest mis võiks rohkem innustada inimest olema ise armulik, kui arm, mille ta on saanud teenimatult, ja tänu selle eest, mida ta pole veel teinud.
Jumal ei vali, kellele armulik olla, nagu ei saa keegi meist Jumala armu kuidagi ära teenida. Ka need, kes rühivad selle nimel, piiritu headuse nimbus pea kohal, ninast vere välja, sattudes oma usinuses tallama ükskõik kellel, kes ette jääb. Inimesel ikka inimese arusaamad ja kena kui nad on inimlikud, armulised. Kuid nagu mäletame, keegi ei saa õigeks tegudest, vaid ikka usust, nii on ka armuga.
Mul on raske uskuda, et arm algaks inimesest endast, kuid teenimatu arm muudab inimest teinekord pöördumatult. Asjad saavad selgeks, kahtlus hajub ja saabub kindel teadmine. Nagu ka need töötegijad, olles saanud teenimatult suure armu osalisteks, ei kahelnud sealtpeale enam, kelle omad nad on, kelle rahvas, kelle karjamaa kari. Ega kahtle ka selles, kui tuleb minna ikka ja jälle, sest viinamäel on alati tööd.
Muidugi võib teenimatu arm olla üsnagi materiaalne, nagu ka viinamäel, kui mõtled, kuidas kuu lõpuni rahaga välja tulla, saabub tööpakkumine, mille eest ollakse valmis ka tasuma, mis tänapäeval polegi nii üheselt mõistetav.
Kuid see võib saabuda ka päeval, mil mõni arvab, et võib suust välja lasta kõike, mida sülg sinna toob, tigetseda, valetada ja fabritseerida, mis iganes hetkeks parema enesetunde annab. Siis tuleb keset päeva kiri, milles noor daam, keda pole näinud paar aastat, kirjutab muu hulgas: „Tuled ikka ja jälle mulle meelde … puudutasid südant ja hinge ja tegid sinna oma pesa. Sul on seal juba mitu aastat oma nurk ning seal on hästi soe ja helge. Ma nii väga loodan, et Sul on kõik hästi, et oled õnnelik, et oled hoitud.“ Ma ei teinud selle noore daami heaks muud, kui olin hingehoidjaks tema isa viimastel elunädalatel.
Süvenedes Piiblisse, leiame palju teadmisi selle aja kontekstis, millal need on kirja pandud. Natuke keerulisem on mõista, mida annavad need teadmised meile praegu. Muidugi on meil raskem tunnetada tegelikkust eestlastena siin ja praegu, kui oli juudina elades tolleaegses Palestiinas, mil sündmused aset leidsid. Kuid küsimust, mida annab see ajalooline tekst ja teadmine mulle isiklikult praeguses elus, tuleks küsida alati, et mõista loetut sügavamalt. Mingil hetkel on inimene valmis kokku puutuma millegagi, mis on temast mõõtmatult suurem, armastavam ja mis olulisim – tingimusteta mõõtmatult andestavam, kui inimene seda kunagi olla suudab. Kui me mõistame, vähemalt püüame mõista, mõõtmatut armu, mis Jumalast hoovab. Avardub ka meie eneste süda, mis teeb armu ja helduse jagamise igapäevaseks vajaduseks.
Kuigi me ei saa teenida Jumala armu, on midagi, mida saab teha, ja see on olla armuline Jumala vastu. Jumal on ju suur ja võimas, mis armu temal siis vaja? Aga unustades armu Jumala vastu, ei jagu seda ka inimestele. Armuline Jumala vastu? Eesti keeles tuleb ikka vastu olla, kuigi oled poolt, olgu siis: olla armuline Jumalale. Olla lahke ja armuline Jumalale, sest inimesed tulevad ja lähevad, aga Jumal ON, tema ei kao.
Kui mingil tõeliselt kriitilisel hetkel oled sunnitud tegema otsuse ja küsid eneselt, milleks see kogemus, saad järgmisel hetkel aru, et seegi on Jumala arm, tema lihtne ja armas viis öelda, et hoian sind palju hullema eest. Kõik on teenimatu arm, me ei saa midagi ära teenida, kuid igas tänupalves treenib Jumal meie südant märkama seda. Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde, ütle vaid üksainus sõna, siis saab mu hing terveks. Ta ütleb selle sõna, iga päev, ja kel kõrvad on kuulda, see kuulebki. Aamen.

 

 

 

 
Miina Piir,
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja