Piiskop Kaisamari Hintikka: oluline on kuulamisoskus ja koostöö

Pühapäeval, 10. veebruaril pühitseti Espoo toomkirikus ametisse Espoo piiskop Kaisamari Hintikka, kes pidas teenistusel jutluse.

Espoo piiskopkond on kiriklikult eestlastele oluline, sest lisaks mitmetele sõpruskogudustele on seal ka suur eesti kogukond. Vaid neli päeva enne ametisse pühitsemist oli piiskop Hintikka valmis Eesti Kirikule andma intervjuu.

Tänapäeva Soomes pole kirik enam endastmõistetav ja seepärast võib küsida, mis on teid toonud kiriku juurde ja vaimulikku ametisse.
Võib öelda, et kõik on saanud alguse ristimisest: vanemad lasid mind ristida Helsingi Käpylä koguduses. Ma pole kristlikust kodust pärit. Kui olin nelja-aastane, panid vanemad mu koguduse lastehoidu. Selle kaudu kasvasin kogudusse, kodukogudus kasvatas mind. Kui keegi küsib, millal minust sai kristlane, siis vastan luterlikul viisil, et see toimus ristimises. Leerikool avaldas siiski ka mõju.
Üsna pea pärast leeri jõudsin arusaamisele, et tahan kirikus töötada. Sel ajal, 1980ndate keskel, ei pühitsetud naisi veel vaimulikku ametisse. Mõtlesin tollal pigem misjonitööst. Nii asusin Helsingi ülikoolis õppima teoloogiat ja uskusin, et lähen kirikusse tööle. Kui 1993 õpingud lõpetasin, oli Soomes masu ja kirikuski polnud töökohti. Mind huvitas väga teoloogia õppimine. Jäin ülikooli tööle ja asusin tegema doktoritööd Rumeenia õigeusu kirikust. Kirikutöö jäi sel ajal veidi tagaplaanile.
Doktoritöö kaitsmise järel tundsin, et akadeemiline pool peab nüüd jääma veidi tahapoole ja soovisin asuda tööle kirikusse. Olin teoorias uurinud oikumeeniat ja see huvitas, samas tundsin ka kutsumist vaimulikku ametisse. Kristus kutsus kirikutööle ja minus käis hingeline ja vaimulik võitlus. Mõistsin, et see, kes mind kutsub, on minust tugevam.
Nii läkski, et 16 aastat pärast ülikoolidiplomi saamist mind ordineeriti. Olin tööl kirikuvalitsuses. Minu töö valdkonnad olid rahvusvahelised suhted ja sõpruskoguduste töö.

Milline valdkond teoloogias teid enim huvitab? Mida käsitles doktoritöö?
Nüüd on huvitav olla kirikutööl. See pole enam enesestmõistetav, et ollakse kiriku teenistuses. Praegu pole enam endastmõistetav seegi, et inimene on kiriku liige või tunnistab mõnd usku. Tean, et Eestis on täiesti teine olukord, kuid kirikusse kuulumine pole ka Soomes enam endastmõistetav.
Soome luterlikul kirikul on oma identiteedikriis suhetes ühiskonnaga. Me oleme nii väga harjunud mõtlema, et kirik on ühiskondlik institutsioon. Aga see pole enam kõigi inimeste elus nii. Tuleb läbi mõelda, milline oleks kiriku roll tänases Soomes. Me ei saa anda ülalt või väljastpoolt ühiskonnale oma seisukohti, vaid peame pigem mõtlema, kuidas olla osa sellest kodanikuühiskonnast.
Loomulikult on meil ainulaadne sõnum armastavast ja halastavast Jumalast ja seda peame viima edasi. Aga seda ei pea vahendama mitte üksnes sõnadega, vaid ka tegudega. Oluline on see, kuidas me suhtume teistesse, kuidas tegutseme koostöös teiste ühiskondlike institutsioonidega. Meie ülesanne on rajada õiglane ja armulik maailm.
Kohalikud kogudused oskavad seda hästi. Üldkiriku tasandil peaks aga mõtlema sellele, kuidas olla kirik kõigi jaoks. Ei pea ootama, millal meid kutsutakse, vaid kirik peaks olema ise kokkukutsuja. Õiglus, mõõdukus ja inimväärikus on Soome ühiskonnas kesksed teemad, millest ka kirik peaks kõnelema. Ka keskkond ja vastutus looduse hoidmise eest on kirikule olulised teemad.

Olite tööl Luterlikus Maailmaliidus Šveitsis. Mida see etapp teie tööle ja maailmavaatele andis?
Luterlikus Maailmaliidus tööl oldud kuus ja pool aastat kinnitasid omal viisil seda, mis oli juba varem minu maailmapildis ja teoloogias olemas. Olen näinud, et on erinevaid viise olla kirik ja on erinevaid viise elada kirikuna ning ükski neist pole parem viis. Tuleb mõelda, kuidas kõnelda inimeste keelt, loobumata samas kiriku sõnumi sisust. See on suurim ülesanne kõikjal maailmas. Kiriku jaoks on äärmiselt oluline, et elaksime oma sõnade kohaselt. Kui räägime armulisest Jumalast ja Kristuse lepitustööst ristil, mis toob ka inimeste vahele leppimise, siis tuleks mõelda, kas elame selle kohaselt nii kirikus kui ka ühiskonnas tervikuna.

Milline on Soome kirik Luterlikust Maailmaliidust vaadatuna?
Globaalsest vaatenurgast paistab Soome kirik silma heatahtliku rahastajana. Väheke on meil siiski õppida seda, et me ei ole Soome kirikuna mitte ainult andjad, vaid ka saajad. Luterlikus maailmaliidus tsiteeritakse üht eelmist juhti, kes ütles, et ei ole nii vaest kirikut, et sel poleks midagi anda teistele, teisalt pole olemas ka nii suurt ja tugevat kirikut, kel poleks teistelt midagi saada.
Soome kirikut aitaks see, kui oleksime avatud globaalsele kirikuosadusele ja mõistaksime, et ka meie vajame teiste abi. Mingil viisil oleme geograafiliselt Euroopa äärealal. Oleme ida-lääne piiril. Ja see paistab välja. Jääme mingil moel kaugeks ka globaal­ses kirikus.

Mida soovite piiskopiametis olles muuta, teisiti teha?
Ma ei hakkaks suuri muudatusi tegema. Ma ei tunne Espoo piiskopkonda eriti hästi, aga olen viimase aasta siin kogudustes liikunud. Olen saanud sellise pildi, et kuigi piiskopkonnas on väga erineva vagaduslaadiga inimesi, mõistetakse siiski, et meie ülesanne on ehitada piiskopkonda üheskoos. Külastan sel aastal kõiki piiskopkonna 19 kogudust ja kuulan, mida nad ütlevad. Loodan, et ma ei lange sellise illusiooni ohvriks, mille kohaselt piiskop on kõikvõimas, ja soovin seevastu ehitada piiskopkonda üheskoos kõigiga.

Aga kuidas on võimalik koostöö konservatiivsemate äratusliikumistega?
Ei saa lähtuda mudelist, et mina tean, kuidas teie peate meelt muutma. Oluline on mõista, et oleme osa kirikust ja peame leidma viisi elada üheskoos. Ei taha anda väljapoole pilti, et oleme omavahel riidlev seltskond. Usun, et minu senisest oikumeenia valdkonnas toimunud tööst on siin kasu.
Vaatamata sellele, et teame end olevat erinevatel seisukohtadel, tuleks mõelda, kuidas luua ühendust erinevalt mõtlevate kristlaste vahel. Oluline pole mitte see, mida mina ütlen, vaid see, et olen valmis kuulama, mida teised ütlevad. Tähtis on ausus ja kuulamisoskus. Kuulamine aitab teist inimest mõista. Oleme kõik Kristuse tunnistajad ja meie ülesanne on elada selle kohaselt.

Millised on teie suhted Eestiga?
Ülikooli ajal analüüsiti palju Ida-Euroopat. Meie teadlased olid sageli Eestis arhiivides tööd tegemas ning Eesti teadlased käisid Soomes. Kirikuvalitsuses koordineerisin sõpruskoguduste tööd ja selle kaudu õppisin tundma mitmeid Eesti kogudusi.

Keda Eesti teoloogidest tunnete?
Anne Burghardtiga oli meil Luterlikus Maailmaliidus väga hea koostöö. Inimesed tulid LMLi tööle väga erinevatest kultuuriruumidest. Huumor oli kõige raskem teema. Tajusin, et meil Annega oli sarnane huumorisoon. Ei tea, kas see oli vaid meievaheline tunne või soomlase ja eestlase vaheline side, ja see tegi meid lähedasteks. Nüüd olen tutvunud lähemalt ka Urmas Viilmaga, kes on olnud viimased kaks aastat Luterliku Maailmaliidu Ida- ja Kesk-Euroopa asepresident.
Olen eriti rõõmus, et minu ametisse pühitsemisele (intervjuu toimus neli päeva enne seda) tuleb piiskop Tiit Salumäe, kellega oleme teinud koostööd juba sõpruskoguduste töö ajajärgust. Mulle on alati meeldinud Eesti kirjandus. Jaan Kaplinski on oluline. Jaan Krossi romaanid on huvitavad – neis on midagi sarnast Mika Waltari teostega.

Soomes on sekulariseerunud eesti vähemus. Mida nendega ette võtta?
Anssi Almgren teeb rahvusvahelist tööd meie piiskopkonnas ja temaga tuleb rääkida, mida saaks teha. Me oleme geograafiliselt Eestile kõige lähemad ja tuleb mõelda, kuidas eestlaseni jõuda.
Kaido Soom

Kaisamari Hintikka
Sündinud 1967. aastal Helsingis.
2001. aastast teoloogiadoktor, dissertatsioon „Rumeenia õigeusu kirik ja Kirikute Maailmanõukogu 1961–1977“.
Ordineeritud 2009 Helsingi piiskopkonnas.
2011–2012 Euroopa Kirikute Konverentsi dialoogikomisjoni juht.
2012–2018 Šveitsis Luterliku Maailmaliidu teoloogia ja avaliku tunnistuse osakonna juhataja ja oikumeeniliste küsimuste abipeasekretär.
2018 valiti Espoo piiskopiks peapiiskopi ametisse siirdunud Tapio Luoma asemele.
Abielus, peres on kooliealine laps.

Pühitsemistalitus Espoo toomkirikus 10. veebruaril
Espoo piiskopi Kaisamari Hintikka pühitses ametisse Soome luterliku kiriku peapiiskop Tapio Luoma.
Teda assisteerisid Helsingi piiskop Teemu Laajasalo, Porvoo piiskop Björn Vikström, abipiiskop Kristján Björnsson Islandilt, Ameerika luterliku kiriku (ELCA) piiskop Katherine Finegan, piiskop Veikko Munyika Namiibiast, piiskop Jan Otto Myrseth Norrast, piiskop Ragnar Persenius Rootsist, emeriitpiiskop Karsten Nissen Taanist, Luterliku Maailmaliidu peasekretär Martin Junge ja Espoo toompraost Antti Kujanpää.

Pildigalerii: