Mahlast

Pealkirja alusel võiks nüüd loota lugu tervislikust toitumisest. Salgamata tõde selle olulisusest astuksin siiski sammukese teises suunas, kujundlikkuse poole. Kujundlikkus. Esmalt meenub Mt 13, Jeesuse selgitus tähendamissõnade tähtsusest.
Viitan ka kirjandusteadlase Rein Unduski öeldule: „Sest nii naljakas kui see ka pole, tõde on kujundlik. Miks, ei tea. Mulle meeldivad kujundid seetõttu, et nad on sellised mõnusad kivised kohad, kuhu mõte võib vihmases Eesti ilmas alati kindla peale astuda.“ („Usutlus vendade Unduskitega“. Aare Pilv, Keel ja Kirjandus 11/2018) Nii et kujundit otsides otsin ma tegelikult tõde. Sestap lubage üks väike looke.
Tõime taadu ära linna, meie korterisse. Ta väitis küll, et tuleb ise toime, aga kõik talle viidud söök oli puutumata, vorstid kuupäeva ületanud, sai hallitas.
Esimesel päeval ta õhtusöögilauda ei tulnud. Ütles, et vajab harjumiseks aega, pole isu. Teise päeva õhtul teatas, et oli ise väljas söömas käinud, õhtustada enam ei soovi. Proovis mängida oma suupilli, aga iga alustatud viis takerdus, jäi pooleli.
Kolmapäeval tulime enne poodiminekut koju ja võtsime ta kaasa. Las valib ise, mis meelepärane. Ta kõndis veidi aega riiulite vahel ja palus siis end välja juhatada, pea käivat ringi. Panime ta marketi ette pingile ja palusime seal oodata. Poes läks aega, vaja oli veel lisaks söögile leida õhtuks vein ja lõhnaküünlad.
Kui välja saime, oli taadu kadunud. Mobiili tal polnud. Sõitsime autoga mööda parklat ringi, kuid tulemusteta. Kolmanda ringi ajal nägime, et ta istub sealsamas pingil, kuhu olime ta jätnud. „Kus sa olid?“ pärisime. „Uutmisõst sai viland, kõtt läts tüh’as, käve otsman,“ vastas ta. Küsimise peale, et mis ja kus ta siis sõi, rähmas ta käega. Õhtul ta jällegi lauda ei tulnud. Ta silmad olid kuidagi tuhmid.
Neljapäeval tuli mõte ja ostsime talle pudeli Riia palsamit, isu tekitamiseks. Vanaisa mekkis pisut, siis veel ja seejärel tühjendas pitsi. Pakkusime süüa, meil oli teriyaki kana sobaga, kuid ta vastas, et „aitüma, kõtt om täus“. Reede õhtul pakkusime jälle palsamit. Ta võttis, tänas, aga lisas, et „sjoo pääl kavva vasta ei piä’“. Söögist loobus. Ta silmad läikisid veidi.
Nädalavahetusel sõitsime maale. Taadu kõndis joonelt maja taha kaasikusse. Mõtlesime, et küllap pissile. Olime juba asjad tuppa vedanud ja rattadki auto katuselt alla tõstnud, kuid ta ei olnud ikka veel tagasi tulnud. Läksime otsima.
Leidsime ta üht kõrget kaske embamas, avatud suu tihedalt vastu tüve, silmad suletud. Hüüdele ta ei reageerinud. Jäime teda vaatama. Kasevalged juuksed, seljas vana, tohumustriselt säbruline pintsak, soonelised käed kõvasti kui korp tüvest kinni hoidmas. Taandusime, jättes ta omaette.
Kui ta mõne aja möödudes tuppa tuli, tõi ta meile kimbu ülaseid. Olemine oli tal ergas, säde silmades, selg sirge. Keset tuba seistes mängis ta suupillil üht kummalist viisi. Loodud meloodiat sel lool nagu polnudki, aga me kuulsime lindude laulu, kaskede tärkamist ja ülaste õitsemist. See viis tuli taadu seest.
Mida ma öelda tahan? Loodus on mõistagi oluline, sest oleme looduse osa, ühendatud seostega nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kuid veel – kes-mis on meie jaoks see elujõudu ja -rõõmu andev kasemahl, milleta me olla ei saa? Ehe ja asendamatu, üle igasugusest maisest küllusest. Aitab meil hoida orientiiri igapäevases virvarris, kus püütakse oma kaupa või tõde näidata parimana võimalikest, sest seda nõuavad majanduse ja ühiskonnaelu toimemehhanismid.
Inimestena, ühiskonna osalistena, meil tulebki teha valikuid, tarbida ja panustada. Ja ikkagi selgelt eristada kellegi-millegi uskumist uskumisest kellessegi-millessegi. Neid viimaseid ei ole palju. Jeesus õpetab kaksikkäsus pidama elumahlaks Jumalat. Ja armastama ligimest kui iseennast, andes seeläbi juhise ka maailmaga suhestumiseks – nii süda kui mõistus, nii hing kui jõud on olulised, et mõista, elada ja armastada.

 

 

 
 
Andres Lehestik,
kolumnist

Andres Lehestik (56) on Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse liige. Erialalt taksidermist.