Jeesus on kõigeväeline Issand

Mt 8:23–27
Selle pühapäeva jutluse aluseks olev kirjakoht julgustab meid end kõiges Jumala hoolde usaldama. Issand on see, kellel on meelevald maailma ja kurjuse üle, loodusjõud ja kurjad vaimudki kuulavad tema sõna. Jeesus vaigistas tormi järvel ning aitas kurjadest vaimudest vaevatuid. Tema on see, kes toob lahendused ka meie probleemidele. Temale võime panna oma lootuse.
Rasked on ahelad, millega seob meid meie patune loomus. Veel hirmutavamad võivad olla ahelad, millega seovad inimesi kurjad vaimud. Selliste ahelatega seob meid patt, mille laastav jõud tungis inimeste ellu pattulangemisel, siis kui inimene keeldus oma Looja ees olemast kuulekas ning alandlik. Selles olukorras oleme kõik juba oma elu algusest peale ning keegi ei saa tubliduse ja moraalsusega end päästa. Jumala päästet Kristuses vajab nii noor kui vana – me kõik seisame ühel päeval Issanda ees. Kes küll suudab elu lõppedes, olles päästeta, jääda seisma elava Jumala ees?
Inimesel pole end võimalik päästa. Kurjadele jõududele saab vastu hakata vaid usu jõud, mille Jumal kingib inimesele ja milles tema ise toob meie ellu päästva väe. Usule, isegi kui see on väike kui sinepiivake, ei ole miski võimatu. Apostel Paulus oma kirjas efeslastele suunab meid ära tundma, missugune on Jumala „väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik“ (Ef 1:19–22a).
Piiblis esitatud rohked näited Jumala väe avaldumisest näitavad meile, et Iisraeli Jumal, kes on meile end ilmutanud Kristuses, on ainus ja tõeline Issand. Kõik muud on vaid ebajumalad, olgu nendeks loodus ja universum, mingid jõud, filosoofilised õpetused või usk endasse ja lootmine rahale. Need omavad maailmas teatud mõjuvõimu, kuid on siiski vaid ebaseaduslikud sissetungijad ja Jumala aseained. Inimene on küll õppinud nendele lootma, kuid nendes pole meile päästet ei patu, surma ega kuradi kurja väe käest.
Ja ometi – ei loodusjõud, kurjad vaimud, sõjad, majanduslangused, surm ega poliitilised režiimid ei oma ülimat võimu, kuigi on avaldanud mõju inimkonna ajaloole. Ainult ühelainsal Jumalal endal, kelle armastav olemus on meile ilmsiks saanud Kristuses, on kõrgeim võim maailma üle. Jeesus ütleb: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“ (Ilm 1:17b–18)
Armas lugeja, ka sinu elu probleemide tõelise lahenduse algpunktiks saab olla vaid seesama Kristus. Ka sina oled Jumala loodud, ka sinu elu mõte on vaid temas ning ka sina pead ühel päeval seisma sellesama Jumala palge ees. Tema olemus on armastus ning tema ees peavad patt, pimedus ja südame kavalused taanduma. Armastus aga ei sunni kedagi, vaid pääste ja igavene osadus Jumalaga on vabatahtlik ja olemas kõikidele, kes seda ka päriselt tahavad.
Meil kõigil on võimalus võtta vastu Kristus oma südamesse. Mitte igaüks, vaid kes usub ja on ristitud, see päästetakse. Jeesus ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilm 3:20) Oma südame avamine Kristusele toob inimese ellu Jumala väe. Kõik on võimalik sellele, kes usub! Kristuses, kelles on kogu vägi ja aulisus, leiab inimene rahu oma hingele ja elutee, mis viib igavesse ellu. Siit algavad tõelised muutused. Lootes kõigeväelisele Issandale, kes on kogu nähtava ja nähtamatu maailma looja ja valitseja, võime tõeliselt mõtestada oma elu. Inimese suurim rõõm siin maailmas on leida tee tagasi oma taevase Isa juurde, pannes temale kogu oma lootuse. Ja see tee on kõigile avatud ainult tänu Kristusele.
Õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand (Jr 17:7). Püha Johannes Kuldsuu (354–407 pKr) on öelnud, et Issanda peale lootmine on justkui tugev kett, mis ripub taevast alla, hoiab meie hingi ning tasakesi tõstab üles neid, kes tugevasti sellest kinni hoiavad, tõstes meid kõrgemale maise kurjuse tormist. Seetõttu kui keegi nõrkeb ning laseb lahti sellest pühast ankrust, siis ta kukub ning hukkub patukuristikus.
Hoidkem siis kinni sellest ankrust, mis on ühendatud taevaga, ning pangem oma lootus üksnes Jeesuse Kristuse peale. Tema on kõigeväeline Issand ning temale lootes võime olla tõeliselt julged. Kindlad on need sõnad: „Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat“ (Jos 24:15b). Aamen.

 

 

 

 

Timo Švedko,
Rannu koguduse õpetaja