Et kahtleja võiks usus tugevaks saada

Mt 11:2–10

Ristija Johannese küsimus Jeesusele paneb meid imestama. Mees, kes täideti Püha Vaimuga juba oma ema ihus; mees, kelle elu oli täielikult pühendatud Issanda tee valmistamisele ja kes kartmatult kuulutas meeleparanduse vajadust; mees, kes ristis Jordani jões Jeesuse ja kuulis taevast sõnu: „See on minu armas poeg, kellest mul on hea meel!“; mees, kes Jeesusele otsa vaadates ütles talle: „Vaata, see on Jumala Tall!“ – just tema küsib nüüd korraga: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama kedagi teist?“
Piibliuurijad on püüdnud Johannese kõhklusi seletada ühel või teisel moel. Mõned arvavad koguni, et tegemist polnudki Johannese, vaid hoopis tema jüngrite küsimusega. Igatahes paistab, et kirjeldatud sündmuse tõelisi tagamaid teavad vaid tollased asjaosalised ise, ja Jumal. Küll aga tõuseb antud evangeeliumitekstis tahes-tahtmata esile kahtlemise probleem. Märkame, et painav kahevahel olek, rusuv nõutus võib osaks saada ka neile, kes käivad Jumala poolt juhitud teedel ja seisavad talle väga lähedal.
Meeldejäävalt kirjeldab kahtlemise ja usu pingevälja Joseph Ratzinger (hilisem paavst Benedictus XVI) oma raamatus „Sissejuhatus kristlusesse“. Ta toob näiteks katoliku kirikus laialt tuntud Lisieux’ Teresa, pühaku, kelle vaimulik elu tundus paljudele kaasaegsetele lapselikult siiras ja vastuoludeta. Alles hiljem, Teresa kirjaliku pärandi avalikustamisel, selgus, et teda valdasid hetketi tohutud sisevõitlused, mil kogu senine usukindlus ähvardas langeda kahtluste kuristikku.
Ratzingeri hinnangul kuulub usu ja kahtluse võitlusväljal seismine iga asjasse tõsiselt suhtuva inimese ellu. Positiivselt võetuna ajab kahtlemine Jumala poole nii uskujat kui ka ateisti ega lase neil sulguda omaenda ringi. Ratzinger kirjutab: „Nagu uskuja tunneb, et teda ähvardab pidevalt uskmatus, peab seda tajuma oma alatise kiusatusena, nii jääb ka uskmatule usk ähvarduseks ja kiusatuseks tema näiliselt alatiseks suletud ja kindlaksmääratud maailmas.“
Teisalt tuleb nentida, et „kahtlemine“ ja „otsimine“ on tänapäeval saanud moesõnadeks, millega sageli lihtsalt varjatakse oma inimkeskset maailmavaadet. Seal ei tahetagi Jumalat ega tema tõde tunda. Taolise hoiakuga silmitsi seistes tuleb üha meenutada, et Piibel juhib inimest siiski uskmatusest Jumala usaldamise ning kahtlemisest üha suurema selguse ja usujulguse poole. Seda eitades või sellele koguni vastu seistes jääme paratamatult nendeks, kes „aina õpivad, ent kunagi ei suuda jõuda tõe mõistmisele“ (2Tm 3:7).
Jeesus vastas Johannese jüngritele lihtsalt: minge ja teatage, mida te kuulete ja näete! Ta juhtis tähelepanu pimedatele, kes said nägijateks, jalututele, kes hakkasid kõndima, pidalitõbistele, kelle ihu sai puhtaks, kurtidele, kelle kõrvad läksid lahti, surnutele, kes tõusid ellu, ning vaestele, kellele kuulutati rõõmusõnumit. Küllap Johannes mõistis, et selliseid tegusid saab teha vaid Kristus, Vana Testamendi prohvetite ettekuulutatud Messias. Nüüd võis ta elavate tunnistajate kaudu tagasi saada vahepeal kõikuma löönud usukindluse. Tõepoolest, Jee­sus ongi see, kes pidi tulema!
Ajast aega on maailmas usutuld süüdanud need, kes ise kogesid Jumala suuri tegusid. Kui Suurkohus ähvardas Peetrust ja Johannest, keelates neil rääkida ja õpetada Jeesuse nimel, siis võisid apostlid kosta vaid üht: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“ (Ap 4:19–20) Jah, neil oli ju maailmale kuulutada midagi senisest veel võimsamat, nimelt Jeesuse täielikku võitu surma, kuradi ja põrgu üle!
Jõulupühad on taas ukse ees. Ajuti tundub, et jõuluevangeeliumi kirgastele sündmustele vaatamata läheb maailm ikka oma vana rada edasi. Agressiivne müügi- ja meediatööstus matab kõik pühaliku ja tuhmistab selle, mis hetkeks suutis kedagi seesmiselt elustada. Ja mis veel rõhuvam: kannatused, ülekohus ja surm teevad jätkuvalt oma võidukäiku. Vahest küsib mõni tänagi koos Johannesega: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama kedagi teist?“
Jeesus, kelle käest nõnda küsiti, ei mõistnud kahtlejat hukka. Ta teadis, et Johannese sees tuksub Jumalat ja tema riiki igatsev süda. Ta teadis, et Johannes on valmis andma selle nimel kõik – ka oma elu. Seepärast kiidab ta rahva ees Johannese õndsaks.
Aga sina, hea lugeja, kuidas vaatad sina Jee­suse peale? Mida tahaksid sina tema käest küsida? Kui sinagi võitled täna kahtlustega, siis juhtigu Jumal su teele neid, kes tunnistavad Jumala suurtest tegudest ning aitavad su usul taas tugevaks saada. Ja õnnis oled sa, kui Jumal läkitab seejärel ka sind välja sõnadega: „Mine ja teata, mida oled kuulnud ja näinud!“ Ära jäta seda tegemata! Aamen.

 

 

 

 

Marek Roots,
Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja