Pung elab ka talvel

Lk 21:25–33(34–36)
Jeesus räägib oma jäävatest sõnadest, ütlemata neid otse välja. Me teame, mis on Jeesuse sõnad ja mõtted, et need on rahumõtted. Kuuleme Jeesust rääkivat sõnu õnnetustest. Mitte nende sõnade pärast ei ole Jeesus tulnud maailma. Maailm on need andnud talle ette, maailm oma hädadega. Neid öeldes ei viita Jeesus olulisele, küll aga lükkab tagasi ebaolulist.
Jeesus näitab, et maailmas tuleb ette imelisi ja kohutavaid asju. Inimesed märkavad neid. Tunnevad küll hirmu, küll kahjurõõmu. Kui meie üle tuleks sõda, siis oleks see nagu Jeesuse sõnades, kitsikus ja väljapääsmatuse tunne rahvaste seas. Kuid küllap leiduks kohe ka neid, kes leiavad, et sõda kui kõiki tabanud õnnetus on isegi hea, see on nagu mõne rahuaegse tüli teretulnud jätk. Ja seda Jeesus ka näitab, inimesed armastavad hirmujutte.
Hirmujutud nagu kasvaksid inimeste sees, neid tahaks ikka rääkida. Kord istusid inimesed peielauas koos. Peielaud nagu ikka, sugulased näevad jälle, haudapaneku kurbus on korraks möödas, toidulaud rõõmustab, üle laua kohtumise soe tunne täidab inimesi, armastasime lahkunut ja armastame tegelikult ka meid, elavaid, siin koos. Järsku ütleb üks: „Aga mis te arvate, kas tuleb sõda?“ Kõik vaikivad ja vaatavad oma taldrikule. Keegi ei vasta. Küsija tahab asja parandada uue üleskutsega rääkida sõjast: „Mis te arvate, kas siis tuleb sõda? Paljud ennustavad.“ Keegi ei taha rääkida.
Jeesus ei räägi siin ka maailmalõpuhirmudest, viidates alati sellele, et neid hirme tuleb ja läheb, maa aga kestab edasi. Täpsemalt, Jeesus räägib päikese- ja kuuvarjutustest, komeedisadudest, päevad on pimedad, ööd on valged.
Miks Jeesus siis ei räägi maailma lõpust nii, et olekski kõik selge? Kuulus ju üldiselt religiooni juurde, eriti antiigis, ka mingi nägemus maailma lõpust. Küllap ei saanud Jeesus üle oma selgest seisukohast, et sõna „lõpp“ ei ole olemas. Jeesusel on evangeelium täis sõnu, eelkõige tegusõnadena, näiteks „te ei tea, mil tunnil koja isand tuleb“, või kuidas põllumees saadab sirbi ja vili kogutakse aitadesse. Kui hästi see sobib Jeesuse sõnadega, meie kui tema hea vili, meie kui tema põllumaa.
Ja Jeesus kirjeldab oodatavaid sündmusi hoopis ilusamini, Luukas lühendab siin veidi, võtab midagi ära Jeesuse algsest punga puhkemise kirjeldusest Mk 13:28, kuid näitab, et Jumala riigi tulek on nagu õitsemise ja lehtemineku aeg. Meie näeme raagus puid, tema aga tahab näidata midagi ilusamat, just seda, et pung elab ka talvel, kevadel muudab kuju ja värvi. Inimene seda ei näe, tema elab oma kiirete tegemiste keskel. Jeesus kirjeldab siin ka neid, inimeste mõtted ja tegemised on otsekui sovhoosijuhtide mure, et „kevad tuli ootamatult“. Jeesus aga on kutsunud hoidma pilku kevades.
Läksin kord külla saja-aastasele koguduseliikmele. Mind nähes ta rõõmustas ja tal oli küsimus, mis oli vaevanud. Nimelt, kui Luther ütleb laulus „Üks kindel linn ja varjupaik“ sõnad „Eks meile sõna seisma jää“, siis mis sõna see on?
Küsimus pani mind vähekeseks mõtlema, mis sõnast võiks Luther nii palju mõelda, et paneb lausa laulusse, seda samas ära seletamata. Tuletasin meelde algteksti „Das Wort sie sollen lassen stah’n“, ka seal on see kommenteerimata, kuid leidsin, et Lutheril oli tõesti üks sõna, millest ta kirjutas palju. Et tal oli sõna, mis oli iseenesest küll lohutuse- ja julgustusesõna, kuid asjaolude tõttu sai see ka võitlusesõnaks. See sõna, millele Luther eluaeg mõtles ja mille oma õpilastelegi edasi andis, oli evangeelium. Vana mees kuulas, mõtles lühidalt seosele „sõna – evangeelium“, siis laulukatkele „Eks meile sõna seisma jää“, ja leidis, et klapib.
Just seda sõna on Jeesus tulnud kuulutama. Õnnetused ja hädad on osake maailma, meie aga oleme kutsutud olema üle maailma ja enamgi kui maailm.
On räägitud, et Jumala kirik on maailmas see kõige viletsam asi. Kõik muu on nii rikas ja veenmisjõuline, ainult meie mitte. Ja see puudutab ka meid, kirikus käivaid inimesi, kes me moodustame Kristuse ihu. Me tundume enestele nii ebaedukad. Kui Piibel ütleb Nehemja kohta, et „läks korda kõik, millele ta pani käe külge“, siis meile kõlab see kui muinasjutt ja selle õnnelik lõpp kui kaasaegne muinasjutt. Oma elust, ka oma koguduse elust leiame pigem, et „untsu läheb kõik, millele me paneme käe külge“. Ja see on maailmale näha. Elame ju keset küla. Kuid kui meie südames on Jeesuse Kristuse sõnad, tema evangeelium, siis võime mõelda, et see, mis on meie sees, on väärtuslikum kui see, mis on väljaspool meid.
See aare on meil saviastjates, kuid kandmiseks mööda maailma, sest Jeesus on selle evangeeliumi sõna pannud meisse. Meisse ei ole pandud mitte maailma muutuvat mõtteviisi, vaid Jeesuse armastuse ja meelekindluse vaim, just meiesuguste patuste ja armusaanute jaoks.

 

 

 

 

Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja