Kuperjanovlaste jaoks tulevad pühad teisiti

Kui pikk ja sirge kapral minu jutule tuleb, tean juba ette, et tegemist pole mingi hingehäda või mõne muu argise probleemiga, vaid et seekord tuleb jutuajamine hoopis teistsugune.
Viimasel ajal on üldse olnud mitmeid omapäraseid vestlusi huvitavate noorte inimestega, kelle mõttemaailmast osasaamine paneb kergendunult hingama ning tõdema, et kõik polegi veel kadunud. Et leidub siiski veel ka neid noori, kes oskavad lugeda ja kirjutada ning kelle mõtted ulatuvad sootuks kaugemale nutipõrgu meelitavatest virvatuledest.
Kapral oli varem laenutanud minu käest ühe raamatu ning kuna olin öelnud, et oleks huvitav kuulda tema mõtteid loetu kohta, saabki kohtumine teoks. Jagame mõtteid raamatu osas, kuid vestlus areneb omasoodu ning kestab julgelt kauem kui minu peas planeeritud maksimaalne tunnike.
Korraga tunnen, et seekord kuulan hea meelega rohkem kui tavaliselt ning pigem väldin mingeid endapoolseid kommentaare: noore inimese mõttesügavus ning jahmatavalt küps, lausa vanainimeselik maailmataju sunnib endagi mõttearendusi pinevamalt lahti harutama.
Põlvkondade erinevus seisneb enamasti kogemustes ning ümbritseva elu kiires muutumises. Mingi sisemine janu jääb ent alati mingil moel ka generatsioonide lõikes staatiliselt samaks: meie igatsus millegi sügavama järele, vajadus mõtestada maailma, aated ning sihid, milles rohkemal või vähemal määral tuksleb soov muuta midagi paremaks. „Inimene, kes mõtleb hästi-hästi palju, ei tea, mis on ta elutee siht, sest ta ei mõtle selle peale,“ lausub minu vastas istuv pealuu ja ristatud kontidega embleemi kandev noor mees.
Mu pilk libiseb sõdurilt puust nikerdatud ristile, mille kunagi justkui valgusaastate taga ühel Kevadtormil valmistasin ning mis mulle mu töölaual pisut väsinult vastu seina nõjatuses mu olemasolu vajalikkust meenutada püüab. Selle risti kõrval jälgib kabinetis toimuvat pilt leitnant Julius Kuperjanovist – mehest, kes jäi igavesti sama nooreks, kui see minu vastas istuv kuperjanovlane praegu on.
Kuperjanov mõtles hästi palju sellele, mida ära teha, et midagi paremaks muuta, kuid ilmselt ei mõelnudki sellele, mis on tema elutee siht, sest kõige olulisem on see, mis on siin ja praegu. Ning sellest, mis on siin ja praegu, sõltub ka kõik see, mis tuleb.
Kuperjanovlaste jaoks tulevad pühad alati teisiti, sest pataljon sündis jõululaupäeva eelõhtul. Käesoleval aastal tähistame Eesti Vabariigiga solidaarselt ka oma väeosa loomise 100. aastapäeva ja seda täpselt sellel kuupäeval ning selles paigas, kus originaalis kõik alguse sai: 23. detsembril Puurmani mõisas.
Küllap seda, mis tuli, ei osanud toona keegi ette kujutada ega loota: noored inimesed, kes seisid oma riigi eest ning võtsid teadlikult riski, et võivad langeda, uskusid igasse hetke, mis oli nende kätes – nende käredal talvekülmal sooja andvates käpikutes, lambanahksetes kasukates, hõõguvates südametes, usus ning usalduses.
Enamik neist langes kärekülmal talvel võideldes, sellest kõnelevad kasvõi Paju väljade verised ning alati külma hingust kandvad väljad.
„Usaldus on nagu niiske hommikune muru, mis keskpäevaks ära kuivab ja õhtuks jälle niiskeks muutub,“ kostab noor kuperjanovlane, kes istub mu ees nagu elav ilmutus minevikust puidust risti ning leitnant Kuperjanovi pildiga ühes rivis. Nood mehed lambanahkseis kasukais pidid lisaks kõigele muule pidama rängimaid võitlusi eneste sees, et taas hakata uskuma ning usaldama, kui nägid kamraade endi kõrval kadumas.
Praegu õpime usaldust samamoodi igal sammul, olemuslikult samas, kuigi praktilises plaanis hoopis teistmoodi võtmes. Õpime usaldust, mis tekib ja kaob. Kas ta pärast kadumist ka uuesti tekib?
Võimalik, et ajaränne on tõepoolest siiski olemas, sest pikas ja sirges kapralis minu vastas kangastub korraks me tuleviku­usk ning vabadussammas. Kui sõdurisaabaste krudin värskel lumekirmel mu akna tagant üha kaugemale hajub, mõtlen endamisi, et ilmselt peaksime rohkem püüdma kuulata seda, mida hõõguva südamega noorusel meile öelda on.

 

 

 

 

Anna- Liisa Vaher,
kolumnist