Külaskäik Riia eestlaste juurde

Teiste seas tähistasid äsjast Läti iseseisvusjuubelit ka sealsed eestlased.

Esmapilgul võib jääda mulje, et neid on päris palju, sest Riias jalutades võib ju eesti keelt üsna tihti kuulda. Ent enamasti on siis tegemist turistidega, läbisõidul olijate või äriasjade ajajatega. Kohapeal elavate rahvuskaaslaste arv pole seal tegelikult olnud saja viimase aasta jooksul nii väike kui praegu. Nimelt elas Läti statistikaameti andmetel selle aasta alguses riigis alaliselt 1676 eesti rahvusest inimest, neist 1056 pealinnas ja selle lähiümbruses.

Väärikas minevik
Tsaariaja lõpus oli ainuüksi Riias eestlasi aga peaaegu kümme tuhat. Suurlinna tuldi nii tööle kui polütehnikumi või õigeusu vaimulikku seminari õppima. Mälestusena sellest ajast on säilinud uhke kuuekorruseline eestlaste seltsimaja Āgenskalnsi linnaosas.
Eesti iseseisvumise järel sõitis suurem osa eestlastest aga kodumaale tagasi. Nii elas enne Teist maailmasõda kogu Lätis ligi 7000 eestlast, neist 2000 pealinnas. Mujal asusid nad peamiselt piiriäärsetel aladel ja Alūksne ümbruses. Mitmel pool Lätis tegutsesid eesti koolid ja seltsid. Mainimata ei saa jätta ka võru murret rääkinud Lutsi maarahva keelesaart Latgales, mis oli Läti vabariigi loomise aegu küll juba kadumas.
Nõukogude ajal aga vähenes eestlaste arv Lätis pidevalt nii väljarände kui lätistumise tõttu. Teisalt tuli Eestist inimesi ka juurde, enamasti seoses abiellumise või tööga. Nende laste näol kasvas peale uus põlvkond Läti eestlasi.
Riia kooliõpetaja Aiva Plauča on üks neist. Tema ema on eestlane, isa aga lätlane. Plauča räägib vabalt mõlemat keelt ja kinnitab, et pole sugugi kerge öelda, kes ta rahvuselt on. Selliseid inimesi olevat Läti eestlaste seas palju, mõnel on koguni mõlema riigi kodakondsus.

Soikuv seltsielu
Riia eestlaste seltsielu olevat Plauča sõnul aga varasemate aastatega võrreldes soiku jäänud. Eesti seltsi 30–40 aktiivset liiget on enamasti vanemad inimesed. Selts on hädas oma suure majaga, mida ei suudeta ülal pidada. Osa sellest on praegu välja üüritud hotellile, teisele osale otsitakse investoreid. „Parem on, kui maja läheb kellegi valdusesse, kes tegeleb kultuuriga – ükskõik millisega, mitte tingimata eestlaste omaga – , et hoone ei häviks. Sest meid endid ei ole enam nii palju kui sada aastat tagasi,“ selgitab Plauča.
Noori Riia eestlaste seltsielu aga eriti ei huvitavat. Eestist tuleb küll ka uusi inimesi Riiga tööle või õppima, kuid nende jaoks pole oma keele ja meele hoidmine nii tähtis kui eelmiste põlvkondade jaoks. Oma rolli mängib ka asjaolu, et kodumaa on väga lähedal. Mõni sõidabki igal nädalavahetusel Eestisse ja esmaspäeval jälle tagasi tööle.
Seltsi kõrval on viimasel ajal oluliseks eestlaste koondumiskohaks saanud siiski ka Eesti saatkond. Lisaks tegutseb Riias Eesti kaubanduskoda, kogudus ning üheksaklassiline Riia eesti põhikool, kus Aiva Plauča töötab õpetaja ja huvijuhina.

Eesti meelt hoidmas
Oma kooli asutasid eestlased Riias juba 1908. aastal. 1940. aastal see suleti, kuid jätkas 1989. aastal oma tegevust. Nime põhjal võiks arvata, et koolis õpivad ka praegu kohalike eestlaste lapsed. Tegelikult sarnaneb see pigem meie prantsuse lütseumiga või inglise kolledžiga. Õppekeeleks on nimelt läti keel, kuid lisaks sellele õpetatakse ka eesti keelt. Ning Läti õppekavas ettenähtu kõrval pannakse rõhku meie maa ja kultuuri tundmaõppimisele.
Lapsi, kes eesti keelt kodus pruugivad, pole kuigi palju. Leidub küll neid, kellel on eesti juuri, kuid paljudel lastel puudub eestlusega igasugune side. Õpetaja Plauča tunnistab, et mõned ei saa ka eesti keelt koolis korralikult selgeks. Samas on mõned puht läti peredest pärit lapsed hiljem meie kõrgkoolides eesti keeles õppinud. Teistel on koolis omandatud eesti keel aidanud hiljem töökohta leida.
Paljud Riiga tööle tulnud eestlased seevastu ei tunne kahjuks eesti kooli vastu huvi. „Me tahaksime, et siin koolis oleks rohkem eesti lapsi, siis oleks rohkem ka eesti meelt. Aga nad ei too oma lapsi siia,“ nendib Plauča. Mõnel jääb pere küll ka Eestisse maha, teised panevad oma lapsi aga pigem Riia rahvusvahelistesse koolidesse.
Imestan, et miks siis eesti kool lätlaste silmis atraktiivne on. Kas on nende seas tõesti nii palju meie keele ja kultuuri huvilisi? Plauča kinnitab, et ühelt poolt on Eesti maine Lätis kõrge. Paljud arvavad millegipärast, et meil on elu parem ja jõukam kui Lätis. Kuid eesti kooli tahetakse lapsi panna eelkõige siiski selle pärast, et see on väike ja õpilassõbralik.
Kogu koolis on nimelt ainult kakssada õpilast. Erinevalt teistest Riia koolidest pole klassid suured ning õpetajatel on mahti lastele rohkem tähelepanu pöörata. Ka lastevanematega on hea koostöö. Neile meeldivad koolis valitsev distsipliin, traditsioonid ning ka rohked üritused. Niisiis tundub, et koolil on oma iseloomu poolest mõndagi ühist eesti kristlike erakoolidega.
„Püüame Eesti meelt ikka väga hoida,“ kinnitab Plauča. „Meil on suur rõhk eesti keele peal, just läbi ürituste ja kooli sisemise elu.“ Muu hulgas toimuvad ka ekskursioonid Eestisse. Eesti riik on aidanud eesti keele õpetaja saatmisega, õpikute ja töövihikutega. Palju abi on olnud rahvuskaaslaste programmist. Praegu toimub koolimajas Riia linnavalitsuse toel remont. Kui see valmis saab, on Eesti riik omalt poolt lubanud aidata hoonet sisustada.

Omakeelne jumalasõna
Läti luteri kiriku kodulehelt võib lugeda, et üks 17 (!) pealinna luterlikust kogudusest on eesti Peeter-Pauli oma. Eestikeelsed jumalateenistused toimuvad küll ainult iga kuu neljandal pühapäeval algusega kell 12 vanalinnas asuvas Jaani kirikus.
Oktoobri lõpus kohal käies selgus, et juriidiliselt iseseisvat kogudust pole enam ammugi. Jumalateenistused toimuvad väikeses kõrvalsaalis, kuhu pääseb Jaani tänava poolsel küljel oleva kõrvalukse kaudu. Vaid jõulude ja Eesti vabariigi aastapäeva teenistusi peetakse suure kirikusaali altariruumis.
Eestikeelseid jumalateenistusi on Riias peetud sajandeid. Maailmasõdade vahel oli eesti luterlaste käsutuses koguni omaette kirik, mis varem kuulus õigeusklikele. Praegu asub seal kontserdisaal Ave Sol.
Eestikeelse kogudusetöö eestvedaja Ilse Purēna sõnul toimusid eestikeelsed jumalateenistused ka nõukogude ajal, laulva revolutsiooni mõjul aga elavnes ka koguduse­elu. Kui tollal olnud koguduse liikmeid kolmekümne ligi, siis seekordsest jumalateenistusest võttis osa kaheksa inimest. On nii keskealisi kui vanemaid inimesi, noori aga sedapuhku mitte.
Jumalateenistusi käib Tallinnast pidamas õpetaja Valdek-Raivo Johanson, kes on ise Riias sündinud ja üles kasvanud. Viimasel ajal on tema sõnul palju kiriklikke talitusi palutud pidada läti keeles. Jumalateenistus on küll tervikuna eestikeelne ja lauldakse EELK lauluraamatust, kuid omavahel suhtlevad kirikulised mõlemas keeles.
Külalisele saab peagi selgeks, et tegemist on tugevasti kokkuhoidva kogukonnaga, mis oma eesti juuri tähtsaks peab. Kontaktid rahvuskaaslastega pakuvad seetõttu suurt rõõmu. Näiteks oli elamuseks kokkupuutumine hiljuti Eesti võrkpallikoondise mängule kaasa elama sõitnud eestlastega. Kui aga mõni Eesti kristlane juhtub kuu neljandal pühapäeval Riias olema, tasub kindlasti kaaluda just omakeelsest jumalateenistusest osavõtmist. Võõras linnas rahvuskaaslaste keskel viibimine annab võrratu kogemuse.

On põhjust kaasa elada
Kokkuvõttes andis külaskäik aimu Riia eesti kogukonda ees ootavatest muutustest. Paistab nimelt, et eestikeelne seltsielu jätkub seal kindlasti veel vähemalt aastakümneid, kuid tõmbub uue põlvkonna vähese osavõtu tõttu siiski paratamatult kokku.
Riia eesti kool on suutnud muutuvate oludega esialgu kohaneda ning tema hea käekäik võiks ka kodueestlastele südameasjaks olla. Kahe sarnase saatusega väikerahva vahel on ju äärmiselt oluline teha koostööd, mistõttu peaks mõlemas riigis leiduma inimesi, kes naabri keelt oskavad ning kultuuri tunnevad ja armastavad.
Just sellist kultuuridiplomaatilist rolli eesti kool Lätis praegu täidabki. Sarnastel põhjustel tahaks aga väga loota, et Riias jätkub ka eestikeelne kogudusetöö.
Rain Soosaar