Sümbioos loob uusi lõimi

Möödunud nädala pühaderohkus ärgitas küsima, kuivõrd ja kuidas neid tähtpäevi meie ühiskonnas tähistatakse. Kokkuvõtvalt võib ehk märkida, et aeg kipub kõigele, ka teemapäevadele oma pitserit vajutama. Nii oma tähenduse kui tähistamise poolest on ajas suuresti muutunud ka eelmise nädala kalendris seisev usupuhastuspüha 31. oktoobril, pühakutepäev 1. novembril ja hingedepäev 2. novembril.
Ühes Eesti põhikoolis, mis väärtustab rahvuskultuuri ja kristlikke väärtusi, puhkes diskussioon teemal, kas ja kuidas tähistada halloween’i. Õpetajad jaotusid kahte leeri: poolt ja vastu. Lapsed soovivad halloveenitada ja teevad seda kodus niikuinii, arvasid ühed. Tegemist on võõrapärase ja mittekristliku tavaga, hoiatasid teised. Kas polnud õigus mõlemal poolel? Tegemist on küll kõigi pühakute õhtu näol kristliku algupäraga mõistega, mis ometi on sisu omandanud paganlikes rituaalides.
Kui me teeme seda, mida teeme, siis me kuigi palju ei mõtle, miks ja milleks. Nii kõrvitsasse õuelaternat uuristades kui kalmuaeda hingeküünalt viies. Aga võib-olla peaksime mõtlema?
Liina Raudvassar