Õppida tundma Jumalat ja teenida teda

Meie kiriku diakon Lev Lekarkin tähistas 23. aprillil oma 50. sünnipäeva. Paljud tunnevad Levi kui tagasihoidlikku ja vaikse loomuga, kuid samas väga selgete usuliste vaadetega vaimulikku. Juba aastaid võib teda kohata Soome äratusliikumise Rahu Sõna misjonäride ringreisidel Eestis.

Kuidas jõudsid usule Jumalasse ja leidsid tee kirikusse?
Lev Lekarkin: Juba lapsepõlvekodus oli kokkupuude usu teemaga. Mäletan, et õde rääkis midagi Jumalast ja ema tunnistas, et palvetab igal õhtul enne magamajäämist oma laste eest. Need jutud kandsid vilja ja proovisin ka ise palvetada – eriti siis, kui olin jälle põdemas kroonilist bronhiiti. Palusin patte andeks ja tervenemist, ning alati hakkas juba järgmisest hommikust parem ja sain jälle tasapisi terveks.
Kui kasvasin suuremaks, läks ka tervis paremaks ja palvetamine ununes. Järgmine kord tekkis sisemine vajadus Jumala järele pärast Nõukogude sõjaväge. Üks sõber tundis õpetaja Karl Reinaru – seadsimegi oma sammud ühel sügisõhtul tema poole, et tunnistada seal oma patud ja paluda Jeesust oma ellu ning südamesse. 1991. aasta suvel sain EELK Rannamõisa koguduses ristitud ning leeritatud.

Miks otsustasid asuda kirikutööle?
Ilmselt on loomulik, et kokkupuude elava ja armastava Jumalaga sünnitab tahtmise tema töös kaasa lüüa. Olin rõõmus, et sain osaleda koguduse diakoonia- ja pühapäevakooli- ning noortetöös. Tänu sellele tutvusin oma tulevase abikaasa Maarikaga, kes oli Rannamõisas pühapäevakooliõpetaja.
Jaanuaris 1999 õnnistati mind Simuna koguduse jutlustajaks ja juunis 2006 ordineeriti diakoniks Harju-Jaani kirikus. Praegu teenin nii Harju-Jaani kui Keila koguduses.

Oled palju aastaid tegutsenud Soome äratusliikumise Rahu Sõna töötegijana. Palun räägi sellest lähemalt.
1990ndatel tuli Eestisse palju Soome misjonäre – ka Rahu Sõna jutlustajad külastasid regulaarselt muu hulgas Rannamõisa kogudust. Mingil hetkel paluti mind teejuhiks ja tõlgiks ühele Eesti ringreisile – oskasin kuigivõrd soome keelt tänu Soome televisiooni vaatamisele lapsepõlves. Aja jooksul oskused kasvasid ja, ei mäleta täpselt, kas aastal 1995 või 1996 vormistati mind ametlikuks töötegijaks.
Rahu Sõna on üks lestadiusluse harusid, mis on nüüd ligemale 30 aasta vältel teinud diakoonia- ja kuulutustööd koostöös kohalike luterlike kogudustega. Olen nautinud seda tööd, sest tõlgina ja autojuhina kaasa reisides saan ise palju kosutust kuuldud jutlustest. Pearõhk on pattude andeksandmise kuulutusel Jeesuse nime ja vere läbi. Küllap me vajame kõik iga päev pattude an­deksandmist, sest süükoormaga on raske elada ja töötada.

Milline koht on sinu elus perekonnal?
Perekond on küll väga eriline ja tänuväärt Jumala kingitus. Perekond annab elule tublisti sisu juurde ja pakub tuge. Muidugi tuleb ka omalt poolt teistele pereliikmetele toeks olla. See on nagu vaimulik kasvulava, kus me saame treenida oma suutlikkust teha head, sealhulgas (mis on vist kõige olulisem) paluda andeks ja anda andeks. Abikaasa Maarika on Raasikul lasteaiaõpetaja ja Keila koguduses pühapäevakooliõpetaja. Meil on neli tütart: Elise, Marianne, Loviise ja Sofie. Seda ei olegi tegelikult palju. Lapsed on suurem rikkus kui raha ja varandus – nii tunnistas mu tädi pisut enne surma.

Kuidas sõnastaksid oma elu kõige olulisemad põhimõtted?
Ega mul mingeid originaal­seid elu põhimõtteid pole. Meeldib see, mis on juba ammu sõnastatud: õppida tundma Jumalat ning teenida teda. See „elukestev kursus“ on ju tegelikult väga põnev ja üha meeldivam, sest „Jumal on hea ja tema heldus kestab igavesti“!
Marek Roots

Lev Lekarkin
Sündinud 23.4.1968
Diakoni ordinatsioon 24.6.2006
Teeninud Simuna, teenib Harju-Jaani ja Keila koguduses
Soome misjoniühenduse Rahu Sõna töötegija Eestis
Abielus Maarika Lekarkiniga; peres neli tütart: Elise, Marianne, Loviise ja Sofie