Ove sander, assessor

Maestro on lahkunud. Just nimelt lahkunud, mitte kadunud. Kaduda võib rahakott või südametunnistus, kuid neidki võib Jumala armuga üles leida. Inimene ei kao kuhugi. Saati siis veel ristiinimene. Jumala juures on ta alati alles. Leitud, õnnistatud ja hoitud. Meie jaoks aga, kes me veel mõne aja siinpool oleme, on alles nende inimeste armastus ja soojus. Nende selged ja sügavad jäljed mitte ainult maakamaral, vaid meie hinges.
Miskipärast arvan, et meie esimene lähedasem kohtumine oli aastal 2011, mil maestro oli Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus vastu võtmas EELK elutööpreemiat. Märkimisväärselt pikk ja erakordselt viljakas elu tõi kaasa tunnustusi kirikult, riigilt ja kultuuriavalikkuselt. Ma ei tea, kuidas ta täpsemalt teda tabanud erinevatele tunnustustele vaatas, aga kindlasti oli ta nende kõikide eest väga tänulik. Tänulik vaid temale omase siira, isegi lapseliku üllatuse ja rõõmuga. Kõige selle juures oli ta palgel alati soe ja hellusega embav naeratus.
Mida tahtsin aga meenutada, oli tema sügav inimlikkus ning teatava piirini minev informaalsus ja mängulisus. Olime jumalateenistuse eel toomkiriku käärkambris. Pisut enne teenistuse algust võttis ta mul käe alt kinni ja palus mul ennast kirikupinki viia. Pidasin maestro palvet seaduseks ning üsna varsti olime kahekesi õige vaiksel sammul juba kirikusaalis. Päris kohale me ei jõudnud, sest keegi jumalateenistuse korraldajatest püüdis meid kinni ja selgitas, et maestro kirikusse tulemine on planeeritud hoopis teisel viisil. Tundsin end pisut kehvasti – olin nagu probleemi põhjustaja ja samas ka mitte – , kuid vaid selle hetkeni, kui maestro minust möödudes mulle rõõmsa ja salapärase silmapilgutuse saatis. Midagi õppisin veel – olukordadest tuleb lihtsalt üle olla. Ei ole mõtet selgitada või vaielda. Vaiki ja naerata. Muidugi, kui sul on selleks parajasti jõudu. Temal näis seda alati olevat.
Minul ja mu perel oli võimalus kohuda Roman Toiga ka Kanadas. Meenub üks põgus külastus tema koju ning sellele järgnenud söömaaeg Red Lobsteris. Jutt käib ajast, mil maestro vajas juba igapäevase koduse toimetuleku abi ning teda oli aitamas Filipiinidelt pärit koduabiline. See, kuidas too keskeas filipiinlanna maestrot riietas ja teele saatis ning milline tänu kiirgas maestrost oma aitajale, on jäänud meelde. Minu jaoks on see üks imelisemaid vaatepilte vastastikusest kristlikust armastusest ja teenimisest, mis on harv kink isegi lähedastes peresuhetes.
Tollest päevast on jäänud veel teinegi meenutus, kuidas kaks inimest, üks oma särava muusikutee finaalakordi komponeerimas, teine aga algusosas – maestro ning minu tütar Eimi – suhtlesid. Selles suhtlemises oli mingit salaseltslaslikku kollegiaalsust, tunnustust ja rõõmu, üle kõige aga innustust ja julgustust oma noorele kolleegile, keda ta selleks hetkeks oli vaevalt tunnikese tundnud. Seda kuuldes ja nähes meenus mulle mu enda ja paljude õpetaja Evald Saag, kes nägi teises inimeses nii uskumatult palju, et see teine hakkaski seda Jumala abiga uskuma ja teoks tegema. Ma ei kahtle hetkekski, et Eimi teel muusikuna on sel aastatetagusel jutuajamisel olnud mängida oluline roll.
Meie viimane kohtumine siinpool jäi puudutuste aja aastasse. Juhuslikult, või siiski juhitult, kohtusime Viru ees. Mina oli kedagi hotelli viimas, tema aga, siis juba ratastoolis ja saatjatega, hotellist tulemas. Selle tulemise-minemise hetke sõnum oli suuresti sama, mida maestro oma 100. sünnipäeval, silmad veekalkvel, hääbuva hääle, kuid tugeva vaimujõuga edasi andis: poisid ja tüdrukud, hoidke kokku!
Me püüame seda, kallis sõber Roman. Sa oled oma eluga näidanud selle püüde võimalikkust. Kristlastele ei peaks see ületamatu raskus olema, sest meil on Tema, kes meid ühte kutsub, ühes hoiab ja ühte seob. Endaga ja üksteisega. Aeg Kristuse taevasse ülendamise järel meenutab meile alati – Tema tõmbab kõik enese juurde.

 

 

 

 

Ove Sander,
assessor