Projekti- ja „katuseraha“

Kakskümmend aastat on riigieelarve arutelu ajal olnud juttu „katuserahast“. Taolist väljendit kasutatakse riigikogu fraktsioonide ettepanekul riigieelarvest seltsidele, kogudustele, omavalitsuste koolidele, spordi- või lasteasutustele antava raha kohta. 1990ndatel muutis riigikogu küllaltki suurel määral valitsuse eelarve eelnõu kulude jaotust. Peaasjalikult andis riigikogu raha maakoolimajade remondiks. 1998, enne valimisi ja Telekomi erastamist jättis valitsus riigieelarve eelnõus ühe rahasumma fraktsioonide otsustada. 1999. a säästueelarve ei lasknud otsustel teoks saada, kuid too viis jätkus ka siis, kui riigieelarve menetluses jäi riigikogu osaks kas eelarve vastu võtta või tagasi lükata.
Taolisele raha eraldamisele on ette heidetud läbipaistmatust ja suvalisust. Samas on riigikogu töö avalik. Riigikogu liikmed, kes teevad ettepaneku mingiks raha eraldamiseks, on teada. Kokku peab leppima fraktsioon, rahanduskomisjon ja täiskogu. Mulle meeldib kokkuleppeid saavutav parlament rohkem kui kokkulepeteks võimetu rahvaesindus. Kokkulepped tagavad ka selle, et avalikkust oluliselt häirivaid rahaeraldusi ei tehta.
Taolisel viisil antav raha on alla poole tuhandiku eelarve mahust (umbes 4 mln eurot ja 10 mld eurot). Enamik rahaeraldisi on alla 10 tuhande euro.
Miks ma ei ole nn katuseraha vastu? Tegus riigikogu liige saab oma valimisringkonnast teavet toimuvast ja kavandatavast. Ta saab teha ettepanekuid kahju kannatanud (nt tormis) seltsi või koguduse toetamiseks, uute ettevõtmiste algatamiseks jne.
Ma ei pea võimalikuks sel teel häälte ostmist järgmistel valimistel. Enamikus on raha saanud väikese liikmeskonnaga ühingud ja aktiivsetel inimestel on poliitilised eelistused välja kujunenud. Raha on valimisteks juba kasutatud ja ma ei tea, kuidas ettepaneku tegija peaks salajaste valimiste korral hääli saama.
Riik toetab mittetulundusühinguid peamiselt selleks loodud sihtasutuste või ministeeriumide kaudu. Seda siis, kui täidesaatva võimu arvates on kasulik tegutseda mittetulundusühingu ja mitte riigiasutuse kaudu. Raha määratakse eelarves otse ühingule või korraldatakse projektide rahastamiseks konkurss. Mõlemal juhul on sõnastanud valitsus eesmärgi, milleks raha kulutatakse. Katuseraha antakse tavaliselt toetuse saaja seatud eesmärgi heaks.
Ühinemisvabadus on üks põhivabadusi ja keegi ei ütle, miks või milleks inimesed ühinevad. Keelatud on vaid põhiseaduslikku korda vägivaldselt muutvad ja süütegude toimepanemiseks moodustatud ühingud. Palju on korteriühistuid. Seltse on keeruline liigitada. Kodanikuühendused on kasumit mittetaotlevad eri liiki ühendused: mittetulundusühingud, sihtasutused, seltsingud jms. Mitmete asutaja on ka riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus.
Tulumaksuseadus eristab veel avalikes huvides tegutsevad ühingud, kellele annetatud raha saab maksustatavast tulust maha arvata. Avaliku huvi määratlemine pole lihtne. Vabatahtlike päästjate või loomakaitseühingute tegevuse tunnistamine üldiseks hüveks ei tekita tavaliselt vastuväiteid nagu ka laupäeval saunas käiva ja uusi õllesorte maitsva klubi määratlemine liikmete huvides tegutsevaks. Kuid kas lauluselts tegutseb liikmete või avalikkuse huvides? Kuidas toimuksid laulupeod laulukoorideta? Kas laulupidu on meie ühine väärtus?
Arvan, et koostegutsemise tahe on kiiduväärne. Kui ühiste väärtustega inimesed koos on, siis võib sündida uusi mõtteid ja algatusi, mis viivad meelekoondumisele ja uuele saavutusele. Maksusoodustusteks peavad omad mõõdupuud olema.
Projektidest raha saavad ühingud sageli kaugenevad oma liikmetest. Projektide kirjutamine ja aruandlus on suur töö, auametis inimesed väsivad, sest peavad ka peret ülal pidama. Kui palgata töötaja, on tema ülesanne uute projektide kirjutamine, mis tagab talle töö ja leiva. Projektide sihid ei pruugi aga olla seltsi liikmete peamine huvi ja eesmärk, vaid projektikonkursi väljakuulutaja oma. Nii võivad seltsi liikmed muutuda projektikirjutamisele keskendunud juhatusele tüliks.
Riigikogus toimus mullu 28. septembril kodanikuühiskonna arengukont­septsiooni rakendamise arutelu. Kodanikuaktivisti Martin Noorkõivu sõnul on Eesti vabaühendustest 14,7% saanud riigilt raha. Ta ütles: „Eesti kodanikuühiskond suures osas tegutseb omal jõul. Meil on organisatsioone, kes saavad riigilt rohkem raha, on neid, kes saavad vähem. Aga üldiselt ma arvan, et selles mõttes me oleme pigem heas seisus, et süsteem, kuidas üks vabaühendus võib riigilt raha saada, on läbipaistev ja selge, välja arvatud mõned kanalid, nagu näiteks katuseraha jagamine.“
Ma ei arva, et ministeeriumides sõnastatakse eesmärgid ja projektide tingimused läbipaistvamalt, kui toimub kokkuleppe saavutamine riigikogus. Küll võib katuseraha vastata päeva nõuetele rohkem. Olud muutuvad, uued nõuded ei vasta varem püstitatud sihtidele. Katuseraha ei asenda projektikonkurssidel jagatavat raha, vaid täiendab. Kui kehtestada katuseraha taotlemise kord, siis hakkab keegi määrama, milleks ja mis juhul raha antakse.
Mulle meeldiks, kui oleksime jõukad ja head annetajad ning meie seltsid toimetaksid annetatud raha abil. On tehtud ettepanek, et ühele protsendile tuludest saaks inimene määrata sihi ja saaja ning selle võrra vähendataks tema tulumaksu. Mõeldes EELK võimalikele tuludele olen taolise ettepaneku suhtes kõhklev. Esmalt kehtestab riik eesmärgid ja võib-olla ka raha saajad. Inimeste valmisolek annetada võib väheneda, sest nad on oma osa andnud.
Kui inimene ei määra ühele protsendile tulust otstarvet, võib ju selle summa panna avalikule konkursile, kuid tingimuste ja saajate üle otsustab ametnikest ja nn katusorganisatsioonide juhatuste liikmetest komisjon. Ka riigi valmisolek toetada seltsiliikumist tõenäoliselt väheneb, sest riik loobus osast tulumaksust. Kui lubada inimesel raha suunata oma kodukogudusele, siis on võitjaks suured linnakogudused, kelle liikmeskonnas on tööealiste osatähtsus suurem kui paljudel maakogudustel.
Pea sada aastat on meie kirik end ülal pidanud annetustest. Kui uued põlvkonnad on sama helded kui eelkäijad, tuleme toime. Rõõmsameelseid annetajaid!

 

 

 
Vootele Hansen,
kolumnist