Inimelu lõppotstarbest

On saanud enesestmõistetavaks, et inimesed ise otsustavad, mis nad oma eluga teevad. Inimestel on inimõigused ning seetõttu ei tohiks keegi teine (teinekord isegi Jumal) neile öelda, kas nende tehtud otsused, valikud ja eesmärgid on õiged või valed. Nii otsustavad nad ise oma elu lõppeesmärgi, aga ka igapäevaste valikute üle. Mõni sajand tagasi aga ei peetud sellist hoiakut enesestmõistetavaks isegi väljaspool kirikut.

Valgustusaja üks juhtivaid mõtlejaid Voltaire oli 18. sajandi Prantsuse kuningavõimu-süsteemis oleva kiriku suhtes vägagi kriitiline, kuid peamiselt filosoofilise loogika alusel oli ta siiski veendunud, et loodud olenditel on Jumalast antud loomupärane lõppotstarve (ehk telos). Loodud olendites toimivat teleoloogiat ehk loomupärast otstarvet peab iga terve mõistusega inimene nägema, kui ta vaatab mis tahes maailma nurgas elavaid inimesi ja näeb, et teatud asju teevad nad kõik ühtmoodi.

Nii saab mõistuspäraselt järeldada, et suu on inimesele loodud selleks, et rääkida ja süüa, magu selleks, et seedida, süda selleks, et võtta vastu verd veenidest ja seda siis jälle edasi arterisse saata, kõrvad on kuulmiseks, silmad nägemiseks ja jalad kõndimiseks. Voltaire järeldab, et vaid nõdramõistuslik võib eitada, et magu on loodud seedimiseks, silmad nägemiseks ja kõrvad kuulmiseks. Samuti oleks inimõigustest sellistes küsimustes rääkida natuke kohatu, sest inimesel ei ole vabadust valida, kas kõndida kõrvade, mao või jalgadega. Inimese vabadus on valida, kas ta kõnnib nii, nagu ta kõndima on loodud, või ei kõnni ta üldse.

Ka loomade puhul järeldab Voltaire, et neil kõigil «on silmad ja nad näevad; neil kõigil on kõrvad ja nad kuulevad; kõigil on suu, ja sellega nad söövad; neil kõigil on kõht või midagi selletaolist ja sellega nad seedivad; neil kõigil on mingi ava, mis heidab välja ekskremente». Voltaire’i sõnul ei saa vaid puuduliku mõtlemisvõimega inimene aru sellistest «selgekujulistest otstarbelistest põhjustest» ning kui looduses toimib «otstarbekus ja planeeritus, siis peab selle põhjus olema mõistuslik, tähendab – on olemas Jumal».

Ühiskonna algusest peale on inimesed ise lisanud loomupärastele otstarvetele juurde enda loodud ja väljamõeldud asju. Inimesed on leiutanud endale prillid ja saapad, keemiarelvad ja tuumapommid. Nii on saanud nina üheks otstarbeks ka kanda prille ning jalad on lisaks kõndimisele hakanud kandma ka saapaid.

Ehkki ükski inimene pole Jumala poolt loodud selleks, et ta lahingus surma saaks, peavad inimesed omadel eesmärkidel ja otstarvetel aeg-ajalt ka sõdu, kus suurema ja tähtsama otstarbe nimel toob osa neist ohvriks oma elu. Nii puutuvad inimese enda poolt loodud asjade ja ettevõtmiste otstarbed kokku Jumala poolt algselt loodud otstarvetega, mis on Voltaire’i hinnangul «universaalsed ja muutumatud alati ja kõikjal».

Fašismi ja kommunismi on palju süüdistatud selles, et need tahtsid unustada kõik, mis oli olnud varem, ning soovisid luua täiesti uutel alustel, uute väärtuste, uue inimtüübi ja lõppotstarbega ühiskonda. Sellisest ohust pole vaba ka tänane liberaaldemokraatia, kui selle enesestmõistetava lähtepunkti – inimõiguste – juures unustatakse ära inimelu loomupärane lõppotstarve. Elame küll vabas ühiskonnas, kuid suu on endiselt söömiseks…

Alar Kilp