Värvikad riigimehed

Mõneski maailma riigis hakkab päriselu järjest rohkem meenutama „Riigimeeste“ telesarja.
Näiteks lööb laineid Donald Trumpi ametiaja algusest pajatav raamat, milles USA praegust presidenti kujutatakse ebakompetentse, tujuka ja lapsiku riigimehena. Tõsi, õigusega on tähelepanu juhitud sellele, et skandaalne kirjatöö sisaldab vasturääkivusi ja põhineb paljuski kuulujuttudel. Ent kui Trump vastuseks kriitikale kuulutas, et ta olevat „väga stabiilne geenius“, siis mõjus see kinnitusena tema mittetõsiseltvõetavusele.
Trumpi omale sarnase stiiliga poliitikud on läbi löönud aga mujalgi. Näiteks Tšehhi presidendi Miloš Zemani rahvalik kõnepruuk, poliitiliselt ebakorrektsed avaldused ning purjuspäi avalikkuse ette astumised valmistavad nii mõnelegi tšehhile piinlikkust, ent sellest hoolimata näib tal olevat küllaltki häid võimalusi saada tagasi valitud. Laupäeval toimunud presidendivalimiste esimeses voorus sai Zeman nimelt 38% häältest.
Peaaegu alati on oponendid sellistesse värvikatesse poliitikutesse ning nende valijatessegi suhtunud üleolevalt. Nad pole mõistnud, et narri moega riigimeeste esilekerkimine on suuresti nende endi tegevuse ja tegematajätmiste tagajärg. Paljude inimeste jaoks on nimelt senine eliit kaotanud igasuguse autoriteedi, mistõttu nad annavadki oma hääle lihtsalt neile, kes võimulolijatele kõige selgemalt ja jõulisemalt vastanduvad.
Meenutagem, et praegusega mõneti sarnane kiirete muutuste ja sellega kaasnenud ühiskondlike käärimiste aeg oli Euroopas ka XX sajandi esimesel poolel. Tollal õnnestus aga vastutustundlikel poliitikutel koondada rahulolematuid ühiskonnakihte sotsiaaldemokraatlike ja mõnevõrra ka kristlik-demokraatlike parteide taha. Meie päevil seevastu ei näi peale äärmuslaste või paremal juhul populistidest meediastaaride olevat suurt kedagi, kes eliidis pettunutele „teistsugust poliitikat“ lubaks.
Rain Soosaar