Minu ilus unistus

Jõuluaeg ja aastalõpp on aeg, mil mööduvale aastale tagasi vaadata. On olnud aasta, mis on rõõmu pakkunud perele, aga ka armsatele kolleegidele ja kogu kirikule. Vähemalt on kirikuelu olnud mitmekesine ja aktiivne. Igale poole, kuhu oleks tahtnud, pole jõudnud – soovid on sageli suuremad, kui neid täita suudame. Ent sedagi aastat jäävad meenutama paljud meeldivad kohtumised kogudustes üle Eesti.
Inimesed saadavad praegu jõulukaarte, lapsed mõtlevad leludele ja saadavad jõuluvanale kirju, suured käivad mööda poode. Meie otsustasime üksteisest lihtsalt rõõmu tunda ja poerallist loobuda. Siiski on mul üks tööalane soov, võib-olla on see liiga pretensioonikas, ent unistada tulevatki suurelt.
Peatselt on aastalõpp ja inimestel on komme anda järgmiseks aastaks mingi lubadus, mida täita. Olen kakskümmend aastat helistanud meie kirikuõpetajatele palvega kirjutada kirikulehele jutlus. Vahel on hea päev ja valik läheb kümnesse – vaimulikul on aega ja ta võtab endale lisakohustuse. Vahel on halb päev – kes on haige, kellel palju tööd jne. Juhtub sedagi, et äraütlemine tuleb vaat et viimasel minutil. See on elu ja lehetegijatel peabki olema kõrge stressitaluvus. Aga mind huvitaks väga, kas me suudaksime üheskoos astuda uuele tasandile, mille tegelikult näitas mulle juba mitme aasta eest kätte Vallo Ehasalu. Nimelt on tema pöördunud korduvalt minu poole sooviga kirjutada lehelugejatele jutlust.
Nii ongi minu unistus, et kirikuõpetajad annaksid endale järgmiseks aastaks lubaduse helistada mulle ja leppida kokku sobiv aeg jutluse kirjutamiseks. Järgmise aasta graafik on avatud ja loodan, et mõnikord jutlust kirjutades meenub Eesti Kirik ja käsi tõuseb telefoni järele …
Rita Puidet