Kirikust, mis määratud püsima

Kas suudame ette kujutada 1863. aasta rahvaloenduse aegset Tallinna? Linnas elas siis 25 124 inimest, neist 13 000 eestlast, 8000 sakslast, 800 rootslast ja 3300 teistest rahvustest kodanikku. Tallinna saabuva maarahva vool üha kasvas ning pühapäevastel jumalateenistustel ei mahtunud inimesed enam Püha Vaimu kirikusse ära.
1871. aastal loeti Tallinnas juba ainuüksi eestlasi 15 097 inimest ja nad moodustasid poole kogu elanikkonnast. Esimese maailmasõja alguses elas Tallinnas 131 125 inimest. Seda ja palju muudki saab teada Tallinna Jaani kiriku ja koguduse 150-aastase loo kohta piltiderohkest raamatust „Kirik keset linna“. Jaani kiriku lääneseinas avatud näitusel, mis on Eesti Ajaloomuuseumi tehtud ja linna poolt kingitud, on antud pilt sellest, kuidas kirik on viimased 150 aastat üsna muutumatuna oma kohal püsinud ja kõik hooned tema ümber on sinna kerkinud hiljem.
Oli aeg, mil hakati valjuhäälselt nõudma kiriku lammutamist ja millegi palju sobivama ehitamist Vabaduse väljakule sobimatu Jaani kiriku asemele. Heinaturu äärde oli kirik kenasti sobinud. Jaani tänava äärde ka. Peetri platsi servalegi sobis see pühakoda hästi. 1922 võeti Peetri kuju maha ja üha valjuma häälega hakati ülalinnas rääkima sellest, kuidas ka Jaani kirik maha lammutada tuleb, sest hoone ei sobivat üldse Vabaduse väljakule, mille lõunaservas asuvate sobimatute hoonete asemele hakati kavandama sobivamat.
Korraldati konkurss. Alar Kotli eskiisprojekt võitis ning Jaani kiriku asemele pidi kerkima kohtupalee ja selle ette kirikutornist kõrgem ratsamehega postament. Kuus aastat kestnud tõsise arutelu katkestas sõda. Ka hiljem on olnud tarku, kes Jaani kirikut väljaku äärde pärast kiriku valmissaamist ehitatud majade keskele sobimatuks on pidanud ja pühakoja lammutamist nõudnud.
Viimase viieteistkümne aasta jooksul on Jaani kiriku sees ja väljas toimunud kapitaalsed remondid. Eks praegugi võib olla neid, kes ehitaksid kiriku asemele kaubamaja, kohtuhoone või midagi muud nende meelest Eesti pealinna keskväljakule sobilikumat, aga Jaani kogudus elab oma kirikus nii, nagu ei paneks kurja ilma udutamist tähelegi.
Kogudus hakkab pidama juubelipidu. Saadetakse ja jagatakse kutseid. Neid on trükitud 2150. 150 nimelist kutset saadeti teele. 2000 on pandud kirikusse välja, nii et iga soovija neid sealt võtta saab. Juubelipäeval kavatsetakse midagi sellist, mis on väga sarnane 150 aastat tagasi toimunuga ning samas ka väga erinev ja eriline.
Piduraamatus on sõnad: „17. detsembril, 1867. aasta kolmandal advendil, toimus Jaani kiriku pühitsemine. Alguses koguneti Püha Vaimu kirikusse, kus õpetaja Frese pidas lühikese teenistuse, inimesed muidugi kõik kirikusse ära ei mahtunud. Jumalateenistuse järel liikus pikk rongkäik Harju väravast läbi uue kiriku ukse poole. Rongkäigu ees oli orkester, sellele järgnesid vaimulikud kirikuriistadega. Seejärel tulid linna superintendent, konsistooriumi liikmed, kuberner, rüütelkonna peamees, õigeusu kiriku preestrid ja lõpuks väga suurearvuline kogudus.
Kiriku ukse ees lauldi, peeti kõnesid ja lauluga „Meil tuleb abi Jumalast“ astus rahvas uude kirikusse. Laululehti oli 5000, aga neist tuli puudu. Õnnistamise päeval toodi uuele kirikule hinnalised kingid: Tallinna bürgermeister kinkis Jaani kogudusele hõbedast ristimisvaagna, linnanõunik Moskvas valatud kirikukella, arhitekt Gableri perekond annetas hõbedase, seestpoolt kullatud armulaua karika ja armulaualeibade taldriku, koguduse liikmed kinkisid altari- ja kantslikatteid.“
Kui Jumal lubab, siis täpselt 150 aastat hiljem, ikka 3. advendipühapäeval ja 17. detsembril alustame meiegi palvusega Püha Vaimu kirikus. Sealt liigume politsei- ja piirivalveorkestri saatel üle Raekoja platsi mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule. Kell 9.40 vaikib orkester ja loodame kuulda, kuidas meie kiriku tornist kostab kiriku juubeliks kingitud 25 uue kella muusika. Seejärel siseneme kirikusse. Peaukse kohal on juubelikingituseks taastatud vitraažaken. Altaril ja kantslil on juubeliks valminud violetsed gobeläänpõlled. Lõunasaalis on juubeliks avatud püsinäitus Eesti esimestest piiblitest ning nende kohal värvikirev ja kaunis näitus juubelikiriku uutest gobeläänidest. Peame paljude vaimulike, lauljate ja külalistega ning küllap ka paljude koguduseliikmetega tänujumalateenistuse.
Kogudusel on põhjust tänulik olla ja igal päevasel täistunnil ka edaspidi Vabaduse väljakul püsiva pühakoja tornist kellahelidega tänu ja palveid kõlada lasta, sest Jumal on imeliselt õnnistanud, hoidnud ja kaitsnud. Kirik Vabaduse väljakul püsib ja püsib ka vabadus. Veel on neid, kellele nii kirik kui vabadus olulised.

 

 

 

 
Jaan Tammsalu
kolumnist