Evaldi võtmekimp – igale oma

Ma ei tea, miks meenub mulle esimesena, kui mõte puudutab tänasel päeval Evald Sae (24.11.1912–20.10.2004), Johann Voldemar Jannseni mõttekäik: „Kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama.“

Kuigi selle mõttekäigu esimene pool kerkis meie jutuajamistes mõnigi kord esile, on möödunud aastad kae silmilt võtnud. Meid viis kokku film Uku Masingust, tutvustas meid 18. jaanuaril 1999 Mikk Sarv. Sümboolselt võtsid minu päevaülikoolist osa ka Masingu õde ja Evaldi esimene abikaasa Agnes ning Eino-peres neiuks sirgunud kasulaps Helmi. Pärast käesurumist tutvustamisel oli tunne, et tean teda ammusest ajast – nii avali koduselt võeti vastu ja nagu oleks ta ammu oodanud, et ilmub keegi, kes tahab teha filmi Uku Masingust.
Kaheksa aastakest varem oli samalaadne kogemus esimesel kohtumisel Bernard Kangroga Lundis, minu esimesel reisil välismaailma. Isiksuste uskumatu avatus, informeeritus, esmakohtumisel tekkiv tunne, nagu jätkaksime üleeilset vestlust. „Las Mikk läheb, meil sinuga on siin aega arutada küll,“ ütles Evald varem lahkuvale Mikk Sarvele ja minu lahkudes kästi peeglilaualt kaasa võtta altukse võti – korteri uks oli niigi lahti. Ja aega aruteludeks jätkus Evaldi lahkumiseni. Evald jõudis ära näha Masingu triloogia esimese filmi.

Millest olen alles aastaid pärast Evaldi lahkumist aru saanud, pärast filmitud materjali ja lindistatud vestluste läbikuulamist, väljaprinditud tekstide mitmekordset läbilugemist, et minu poole oli pööratud otsekui kaks erinevat Evaldi palgepoolt. Tallinnas oli kõikenäinud ja elukogenud Hingekarjane, kes teadis kõike, oli vahel pisut üllatunud, et mina mõnda asja teadsin ja arvamust omasin. Siis Eino talus toimetas hoopistükki teine Evald, kuidagi avatum ja nooruslikum ning taluõhkki võttis turjalt aastaid vähemaks.
Kohati tundus, et kohe-kohe tuleb nurga tagant peretütar Agnes ja jätkab oma poolelijäänud toimetamisi. Nüüd olen kindel, et Evald oleks vastanud minu Tallinnas esitatud küsimustele Einol hoopis teisiti. Need vastused oleksid olnud tänu taluseintele palju nüansirikkamad, minevikutäpsemad, nii nagu olid seda Eino õues filmitud intervjuud. Ja mul on siiani tuline kahju, et ma ei ole koos Evaldiga rännanud tema Tartu-radadel ja käinud Ede-Liguri sünnitalus. Siin jäin hilja peale.

Hea ja mõnus oli Evaldiga pühapäevase pidulikkusega kohvi juua ja luulest rääkida, eriti ta lemmikutest Henrik Visnapuust (tihti tuletas meelde tema „Kõnelusi Issandaga“), Juhan Liivist (Midagi Juhan Liivi „Rändaja” taolist tunnen alati, kui astun meie praegusesse koju. Tahaksin ainult jääda paigale ja lasta murda endale ikka suure tüki sooja leiba …, seisab kirjas Agnesele) ja Ernst Ennost.
Arutleda Eesti luulet kõikehõlmava religioossuse üle. Eraldi olid mitmeid-setmeid kordi teemaks luuletavad talaarikaaslased kauges minevikus ja Evaldi kaasteelised. Sageli koorus välja huvitavaid seiku ning pisidetaile, kuni ükskord jutt Oskar Lutsuni tüüris. Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikmena (1937 sügis – 1938 kevad) olevat Evaldil mitut puhku olnud (rebase)ülesandeks Oskar Luts eest ära koju toimetada. „Ära sina kunagi proovi Oskar Lutsu autoga koju viia, võta ikka hästi korralikult läikima harjatud hobusega voorimees, siis tahab ta just selle ilusa hobusega kiiresti koju sõita,“ kordas muhelev Evald mulle uksel tee peale kaasa.
Üsna tihti tuli külaskäiku Evaldi manu jagada teistega. Seal kuulsin noore kirikuõpetaja suust tulusat soovitust, kui ta midagi üles märkivale kolleegile õlale patsutas: ära seda üles kirjuta – need sõnad raiu kohe kivisse, mul kirikus hea meisel ja haamer olemas! Uskumatud juhtumised-legendid kuulusid Evaldi olemuse juurde niisama loomulikult kui usk Jumalasse, headusesse ja hariduse võidukäiku ning kristlik hoolivus.

Raikküla kooli juubeli videopilt näitab kahte järjekorda – esimene registreerimislaua juures ja teine Evald Saagi tervitamisel. Evaldi omakäelises elulookirjelduses, mille ta esitas Eesti Üliõpilaste Seltsi astumisel 18. jaanuaril 1938. aastal, teatab Evald, et algselt oli kavatsus õigusteadust õppida, ning annab teada Krabi vallavalitsuses vallasekretäri abilisena töötades mängimisest kohalikus näitetrupis ja kahe näidendi kirjutamisest, et teenida pisut raha. (EAA.2105.1.786)
Evald teeb kaks taotlust Bergmanni Abiraha Valitsusele (4.10.1937 ja 16.02.1938) toetuse saamiseks. Seoses sellega vastab järelepärimisele Krabi vallavalitsus olukorrast Võrumaal: „Ev. Saagi vanemad on surnud, talu peab vend testamendi alusel. Päranduse osajaona päris Ev. Saag vanematelt koolitamise kuni keskkooli lõpetamiseni. Ev. Saag õpib Tartu Ülikoolis ise juhuslikult teenides tundide andmisega.” (EAA.1767.1.1659)
Tundide andmise raha kättesaamisega oli teinekord  lahinguidki. Evaldi paberite seas oli lahtise postkaardi ärakiri: Armas ksv! …, tuletan Sulle meele, et lubasid maksta mulle oma heebrea keele tundide võla suve aluks. … teen enne ärasõitu veel mõned tarvilikud korraldused: 1) Tõmban Sind eksamilt maha (sellega langeb ära prof. Masingu suvine eksamitähtpäev),       2) Pöördun dekanaati, et Sind ei võetaks enne maksmist eksamile, 3) Teatan sellest Sinu lugupeetavasse yliõpilaskonventi. (6. 06. 1938)
Nördinult raevukas vastus saabus kahe päeva pärast. Eriti oldi solvunud lahtise postkaar­di kasutamise üle. Võlg (8.80 krooni) sai õiendatud peale kahe erandi, kus Evald olevat tundi hilinenud. Muide, Evaldi heebrea keele tunni hind oli tollal 40 senti.

Evald hindas peent huumorit ja rääkimise kujundlikkust ning eriti vihjelisusest pidas ta lugu. Kahtlustan, et ta vahel lausa nautis oma pajatuste tõelisuse ja fantaasia segu – kui sul oli oma legend siia kõrvale panna, jäi Evald rahule. Palju oli juttu kadedaks tegevalt targast Eha Masingust, kes lõpetas Evaldiga üheaegselt usuteaduskonna ülikoolis.
Eha toimetas heebrea keele grammatikat, käis ladumas trükikojas Uku Masingu doktoritöö heebrea-, etioopia-, araabiakeelseid osi, kuid kelle nõukogudeaegne tööelu kulges Tartu Vabariikliku Psühhoneuroloogia Haigla registratuuris, kus „me ülendasime oma valge hobuse, kellega me kapsaid veame hullumajas, asearstiks, nii nagu mindki“. Nüüd, aastakümneid hiljem, olen mõelnud, millisena kujutas Eha oma tulevast elu teoloogina ette.
Kahju, et tookord üheksakümnendate alguses jäi see ja palju muudki küsimata. Ju ta oleks vastanud, et ainult säärase haridusega oleks ta suutnud Uku Masingu töödes-tegemistes pühendunult ta kõrval seista.

Pärnu suunamist 1962. aastal nimetas Evald asumisele saatmiseks – jäi ju Agnes Raikkülla ja Uku Masingu sunnitud lahkumine usuteaduse instituudist lisas Evald Sae ellu täiendavalt pingeid. Mulle tundub, et selles sündmuses jäid Agnes ja Evald eri arvamuste juurde, ilmselt oli asju, kuhu Evald pidi kasvõi sümboolse allkirja andma või jättis andmata ja saadeti asumisele. Kuigi jah, teataval määral õnnestus Evaldi äralõikamine kokkuhoidvatest Ukust ja Agnesest.
Ka siirdus osa üliõpilastest end edasi täiendama Masingu poole Tartusse, sest Tallinnas tema poolt õpetatav polnud enam vastuvõetav: „…see kõik killustab ega võimalda inimesel keskenduda sellele, mis on vajalik, tsiteerin: „Hingekarjase tegelikus kutsetöös“.“ Nii kõneles Peep Audova Rapla pastoraadis 22. juulil 1999. aastal ja lisas oma ettekande lõpuks: „… täna, siin sellel päeval, tahaks nagu Uku Masingult andeks paluda võib-olla seda hoolimatust, mis tema elutööga on kirikus olnud“. Minu täpsustava küsimuse Peep Audovale kaamera kõrvalt lõikas läbi Evald ja vastas omatahtsi.

Uku ja Eha Masingu kiri 3. jaanuaril 1947. aastal Agnesele püüab klaarida üht Evaldisse puutuvat tähtsat seika. Eha: Küll meil oli kodu draama. Kus ma olen jätnud albumi ja Sae raamatu? Sama kirja pöördel kirjutab Uku: Mina jälle olin hädas [Isidor Levini kütmisest] vingu toast välja kihutamisega ega saanudki lahti tast täiesti. Vaatasin siis mappi, tahtsin Sae laule ja Viktori albumit vaadata. Ei leidnud, oletasin nad kohvrisse ega kysinudki rohkem. Täna hommikul pärisin ja siis – neid polnud muidugi.
Ka mina pärisin Evaldi käest tema laulude klade saatuse kohta. Kui Evald ei tahtnud mõnel teemal rääkida, pigistas suu kriipsuks ja oli vait – kuni järgmise jututeema üles võtmiseni. Tookord oli üks neist poolest tosinast korrast. Uku Masing aga kirjutab käsitsi Kolmekuningast paastu kuu yheksateistkümnenda päevani 1947. aastal Tagore’i „Hinge sosistused“ (Ilmamaa, 2008), mille köidab sydamelemmik, kaunis naine Eha Tuulemaa, kiituseks sellesama kirikisandale. See on siiani ainuke teadaolev Uku käsitsi kirjutatud raamat Evaldile. Einole maha jäänud ja kadunud laulude lepituseks?

Aga munade peal käimine? Need kurjust sümboliseerivad täheühendid NKVD ja KGB! Alles Evaldi jutu põhjal mõistsin, miks olid kirikuõpetajad eriti pärast sõda nende töötajate raudses haardes. Selle põhjuseks oli informatsioon perekondlikest ja leeris sõlmunud sidemetest, mida pidi enamuses liikusid end varjajad metsades ja taludes. Sealgi vajati süüa ja pädevaid uudiseid.
Otsimine arhiivides võttis tollal ilmatu aja. Ka pidev nagin usuasjade volinikega oli jututeemaks. Aga Jumala abiga sai Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon ikkagi loodud! Teadmise selle asutuse asutamise hinna tõelisest suurusest viis Evald enesega kaasa. Tallinnas pärast sõda juhtunusträäkima oli Evald kidakeelne. Mõtisklused Adrian Virginiuse ja Elmar Salumaa, Paul Saare ning Eestist pagulusse põgenenud Evaldi talaarikaaslaste saatusest olid ühed harivamad, kuigi viisid lõpuks Evaldi vaikimiseni.
Rängad valikud halva ja veel halvema vahel tõid Evaldi KGB kontrolli all toimivasse nn rahuvõitluse liikumisse. See andis Eestis ellujäämiseks vajalikke kontakte Moskvas. (Olen Evaldi paberite hulgas näinud 3. üleliidulise rahuvõitlejate kongressi liikmepiletit.)

Ja üks õpetlik lugu maisi kasvatamisest Eino talus. Ühel aastal see õnnestus Agnesel hiilgavalt ning maisitõlvikuid käidi ligemalt ja kaugemalt vaatamas. Kuni saabus Moskvast erikorrespondent. Intervjuu, filmimine ja fotode tegemine kestis terve päeva, kuni toimetaja tahtis kirja panna vapra Nõukogude Eesti kolhoosniku andmed. Kuulnud, et tegemist on kirikuõpetaja – vene keeles popi naisega, oli seltskond jalga lasknud, ainult reporter kaevelnud: „Terve tööpäev läks korstnasse!“
Kolm Evaldile olulist mõttekatket lindistusest 21. juulil 2000. aastal: „See on õpetus Uku Masingult ja Agnes Masingult meile kõigile, et viimsed asjad tuleb otsustada ja kirja panna emakeeles. Need tulevad südamesse ja need ulatuvad Jumala südamesse. Nendel on igaviku tähendus. … Vanemad soovisid, et Agnes jääks Einole ja Agnes täitis nende soovi. Agnes sai hakkama sellega! Agnest on mul raske iseloomustada, aga Agnes ei unune mul … Need olid ilusad ajad! … Nagu tuul ajab kokku inimesed, nagu meiegi täna, mingit välist mõtet koos olla meil ei ole, aga ometi oleme ja meil on suured kavatsused!“
Vallo Kepp

Pildigalerii: