Karma ratas

Homme on taassünnipäev. See, mis praegu käsil, on meie rahva uus võimalus olla iseseisev, olla vaba. On iseenesest selge ja olen seda ka mõnel pool rõhutanud, et võimalus olla iseseisev on veel tänapäevaseski maailmas Jumala haruldane and. Riigita rahvaid on maailmas üksjagu, ka rahvaarvult suuremaid kui meie. Meenub aastate tagant üks kurbnaljakas lugu – kui ei oleks kurb, olekski naljakas. Nimelt olid kunagi Tallinnas külas ühe suurema, riigita sugulasrahva esindajad. Ajasime veidi juttu ja nad ütlesid, et lähevad õhtul orelit kuulama. Ma küsisin, millisesse kirikusse. Vastus kõlas: sinna, kus on orel …
Kas me ikka ise taipame, kui rikkad oleme? Me räägime oma riigis oma emakeelt, meil on kunst, kirjandus, oma teater igas veidigi suuremas linnas, mis maailma maastaabis annaks ehk külakese mõõdu välja; meil on emakeelne kõrgharidus, algharidusest rääkimata; pastorid, arstid, advokaadid ja kohtunikud, isegi president ja valitsus on meie oma rahva hulgast. Kahtlemata võiks meie rikkusi veel tükk aega üles lugeda. Peame seda normaalseks ja nuriseme, kui riigis üldiselt või mõnes süsteemis tõrge tekib, ega juurdle hoopis selle üle, millega me niisuguse armu ära oleme teeninud. Kas Jumal armastab meid eriliselt? Jumal armastab ikka. Ka seda rahvakildu siin, kes ennast uhkusega küll ateistlikuks, küll paganlikuks nimetab ja kõige muu hulgas ka nõidadele avalikke tuleproove korraldab. Oi, vabandust, selgeltnägijatele. Rahvas lõbutseb jälle nende arvel, ehkki seekord jäävad nad pärast rahva lõbustamist ellu.
Aga klassikursust jäetakse kordama need, kes hakkama ei saanud …
Juuda-Iisraeli omariiklusele eelnes kõrberännak, õppimise ja täiskasvanuks saamise aeg. Ometi ei suutnud Jumala rahvas oma riiki ühtsena hoida. „Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis vastas rahvas kuningale, öeldes nõnda: „Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas. Oma telkidesse, Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!““ (1Kn 12:16) Ja Iisrael läks oma telkidesse … Iisraeli riigi võttis Assüüria 722. a eKr, Juuda lõppu 587. a eKr kirjeldab Teise Ajaraamatu 36. peatükk muuhulgas nii: „… et läheks täide Issanda sõna Jeremija suust –, kuni maa oli hüvitanud oma pidamata jäetud hingamispäevad: kõik laastatud oleku päevad olid hingamiseks, kuni seitsekümmend aastat sai täis“. (2Aj 36:21)
Loomulikult on selles Ajaraamatu peatükis juttu muustki, millega Juuda eksis. Ent tegelgem ennekõike siiski Eesti riigi ja rahvaga. Vabadus ja enesemääramisõigus on ühe rahvakillu jaoks võimalus pikemas perspektiivis edasi kesta. Võime filosofeerida vabaduse üle: on see vabadus millestki või vabadus millekski. On tõsi, et millekski ei saa realiseeruda enne millestkit, paraku millestki, ilma et tühjaks jäänud ruum millekskiga täidetaks, annab võimaluse veel teisele seitsmele ja kurjemale vaimule, nagu teada. Millega me oma vabadust sisustame?
Kas oleme oma viimasest kõrberännakust midagi kõrva taha pannud? Esrade-Nehemjade korraldusel jäeti maha mõnedki Rutid (pean siinhulgas silmas ka töötavaid majandusstruktuure jms), sest need olid võõra päritoluga. Aga mis tuli asemele? Palju kõlab ilusaid ja ka õigeid sõnu, paraku jäävad nad müügitrikina õõnsaks. Milleks rahvas, kõrgeim võim riigis, oma iseseisvust, oma vabaduse-armuandi kasutab ja mida oma rikkustega peale hakkab? Sest müüakse ikka seda, millele on turgu. Kas me oleme aru saanud, milleks vahepeal jumalatu võimu all olime?
Muide, Hesekieli raamatu 34. peatükis on ennustus Iisraeli karjastele: „Seepärast ütleb Issand Jumal neile nõnda: Vaata, mina ise mõistan kohut lihava lamba ja lahja lamba vahel … külje ja õlaga lükkate ning sarvedega puskate kõiki nõtru, kuni te olete need välja tõuganud …“ (Hs 34:20–21)
Ja veel: alkoholiaktsiis, mis lausa sunnib võõrsilt leevendust otsima, ei ole suurim võimalik ülekohus.

 

 

 

 

Merike Kütt,
vanglate peakaplan