Andestada või andeks anda?

Mt 18:15–22
Meile tänaseks antud kirikuaasta teema „Andke üksteisele andeks“ puudutab ühel või teisel viisil meid kõiki. Vaevalt on meie keskel inimest, kelle vastu tema arvates ei oleks eksitud või kes ise ei oleks ligimese vastu patustanud ja seejärel poleks pidanud andeks paluma või andeks andma. Kuidas elada ja toimida kristlasena koguduses? Terve Matteuse evangeeliumi 18. peatükk tegeleb koguduse vaimuliku ja praktilise elu korraldamisega. Jeesus annab selles aluse, millistest lähtekohtadest ja kuidas peab tema kogudus elama ja ka vastuolusid lahendama. Kas peame patustajale andestama või hoopis andeks andma? Need ei ole samaväärsed teod.
Muidugi, täna peaks küsima, kas see sõna on mõeldud ka juhuks, kui kaasteenija teleris mõnes sisepoliitilises küsimuses minu omast erineva arvamuse välja ütleb. Küllap Issand teab ja näeb armastuse mõtteid ütlemise taga. Oluline osa juhistest on koguduse ja üksikkristlase vastutusest ning nende erinevustest. Kuidas käituda kirikus inimesega, kes kaugeneb Kristusest? Kuidas näitame kaugenejale, ka kogudusele, et ta endiselt kuulub Kristusele?
Meile antakse mõista, et iga koguduseliikme kohus on sekkuda, kui ligimene teeb midagi väära. Kuid see ei pea ega tohi olla avalik hukkamine – ka siis, kui suudame oma motiive armastuse retoorikaga õilistada. Kuid kuidas leida kristlik tasakaal andeksandmise ja karistamise vahel? See ei ole kerge küsimus. Kogudusest eraldada on lihtne. See oli tuntud Jeesuse ajal ja ka vanas seaduse koguduses. 3Ms 19:17 leidub sekkumise põhjendus: kui ei sekku, siis oled omamoodi kaassüüdlane. Jeesuse puhul on aga motiiviks midagi muud: tõeline hoolitsus ligimese eest, et võita kõrvalekaldunut tagasi õigele teele ja hoida teda osaduses.
Miks siis ikka anda andeks? Kas pelgalt seetõttu, et Issand on seda käskinud? Küllap juba see on piisav põhjus, aga katkiste inimestena an­deksandmise koorma all meile tavaliselt sellest ei piisa. Me vajame midagi, mis meidki julgustaks. Andeksandmine ei ole lihtsalt üksikinimese heategu. Mida me teeme, kui andestame? Andestamise puhul on alati küsimus andmises ja vastuvõtmises, kuid mida ja kes saab – see on palju keerulisem küsimus. Piiblis on andeksandmisel alati nii vertikaalne kui horisontaalne mõõde. Esimene on Jumala antud lunastuse ja lepituse teostumine meie eludes. Teine on eelmisel rajanev, lepitatute vaheline lepituse suhe. Andeksandmine on suhe ja tegu. Ja just seda püüab Jeesus meile täna öelda: andestaja vajab andeksandmise armu endasse, et kasvada Jumalale lähemale ja inimesele ligimeseks.
Andeks andmata ei tee me ainult pattu, vaid hävitame usku. Siin on tegemist andeksandmise paradoksiga. Ühelt poolt ma tean, et minu või koguduse vastu on patustatud. Kui ma tegijale vaikselt andestan ja nähtavalt ei reageeri, siis kuri nagu võidaks jälle kord selles maailmas. Kas andeksandmise eelduseks peab olema, et tegija paluks andeks ja tunnistaks meile, et ta on eksinud? Kas andeksandmiseks peab olema alus, põhjus? Paradoks on selles, et kui me teeme andeksandmise tingimuslikuks ja anname andeks vaid siis, kui meil on selleks põhjust, siis ei ole enam andeksandmist. On andestamine, aga ei ole, mida andeks anda. Meil on siis vaid võimalus võtta andeks palumine vastu ja unustada või see hüljata.
Hiljuti lõunalauas ütles üks sõber, et inimesel on võimatu andestada küüditajatele nende tehtud ülekohut. J. Kross raamatus „Väljakaevamised“ sõnastab umbes samalaadse mõtte. Pastorikandidaat Viilip heidab magister Tautsile, Siberi söekaevanduses piinatud ja surmava haiguse tõttu vabaks lastud mehele ette, et tal puudub kristlik andeksandmine. Sunnitöölaagrist vabanenu küsib irooniliselt, kas ta peaks ülekohtu kristlikult naeratades andeks andma. Pastorikandidaat väidab, et magistril tuleks just seda teha kahekordse hädaohu pärast, millesse ta andestamiseta end asetab. Andeks andmata loome me ise ülekohut. Ja ikkagi ei ole siin tasakaalu leidmine kerge!
Andeksandmise looga meenutab Issand meile halastushoiakut ja et me saame alati rohkem, kui iial saame vastu anda. Küllap ka seetõttu õpetas Jeesus meid paluma: anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! See on võimas palve. Palugem selgust, mida ma ligimesest hooliva inimesena peaksin tegema, et ei hävitaks ei endas ega ligimeses Jumala last. Aga palve teine osa olgu kristliku osaduse eest – et kaugeneja ei kaoks silmapiirilt. Aga meile antud sõnum ei piirdu ainult inimesega. Vahel tuleb ka kogudusel ja kristlikul kirikul meelt parandada ja andeks paluda. Sest kirikule on antud vägi ja meelevald siduda või lahti päästa. Kõiges selles on Issand tõotanud olla kohal – nii meie puudulikkuses kui ka tänus ja leplikkuses.

 

 

 

 
Tiit Pädam,
Stockholmi eesti koguduse õpetaja