Tänane elu ajaloolise Lutheri pilgu läbi

1996. aastal usuteaduskonda astumise vastuvõtuvestlusel küsiti minult, kumba usukogemust pean õigemaks, kas Aurelius Augustinuse, kes muutus kristlusesse pöördudes vabameelsest vagaks, või vagaduspüüdlustest alustanud ning ristiinimese vabadusteni jõudnud Martin Lutheri usuteekonda. Küsimus eeldas, et ma mõtleksin tänasele ajalooliste näidete varal, ent saab mõelda ka vastupidi, kuidas paistaks tänane välja ajalooliste Augustinuse või Lutheri silmade läbi.
Olen mõtisklenud, et mis oleks juhtunud, kui Luther, kelle eluloost võib välja lugeda, et tal oli tugev sisemine vajadus („valu“?) saada rahu Jumalaga, oleks sündinud nt konfutsianistlikus Hiinas. Kas ta Hiinas üles kasvanuna oleks olnud samasugune vaimne otsija? Ega seda vist ei tea keegi. Vahest olnuks ta Hiinas sootuks teistsugune inimene. Võib-olla kõik (või kõik määrav) inimlik, mis meis on, on olemuslikult sotsiaalne, õpitud kogetust ja õpitud ühiskonnast.
Ent juhul kui tema seesmine vajadus oleks olnud samasugune ka Hiinas sündinuna, kas ta oleks leidnud rahu Jumalaga ka ilma Piiblita, ilma kirikuta, ilma Kristuseta? Ühte vastust ei ole, arvata saab erinevalt, ent küsimus ise tundub mulle eluliselt oluline.
Kirikus arutatakse tihti selle üle, milline oli (usu)elu Lutheri ajal. Ent milline näeks välja tänane elu pool aastatuhandet tagasi elanud Martin Lutheri silmade läbi? Mida tunneks ta ära sellist, millega ta saab samastuda? Kas nähes üleminekut digimeediale mõtleks ta trükitud raamatute tulekule ja levikule omal ajal ja ütleks: „Ma tean, kuidas see tundub. Midagi sarnast toimus ka minu eluajal.“
Omal ajal oli Luther üks eestvedajaid võitluses, mis pidi tooma kristluse kirikutraditsioonidelt tagasi pühakirja ning poliitilistelt ja sotsiaalsetelt funktsioonidelt vaimsete eesmärkide juurde. Mida arvaks ta praegusest muutusest, mille käigus on rõhuasetus liikumas usuliselt ja individuaalselt „kellesse või mida ma usun“ üle küsimusele „kuhu me kuulume“, „kes me oleme“? Mida arvaks Luther brošüürist „Kiriku missioon ühiskonnas“?
Lancasteri religioonisotsioloog Linda Woodhead ütles paar aastat tagasi Tartu ülikooli usuteaduskonnas peetud ettekandes, et umbes aastaga 1989 lõppes reformatsiooni ajajärk sugudevahelistes suhetes ehk selles, kuidas saadi reformatsioonist alates aru meeste ja naiste suhetest. Tema väitel jõuti 1990ndatel reformatsioonijärgsesse ajastusse. Inglismaal ehk nii oligi, aga tänapäeva Eestis ei ole kuigi selge, millises suunas Eesti kultuurilis-poliitilised väärtushoiakud arenevad.
12. oktoobrist vallandus nn Taavi Rõivase ahistamisskandaal. Teda süüdistati seksuaalses ahistamises, mis olevat aset leidnud septembri teisel poolel toimunud Eesti äridelegatsiooni reisil Malaisiasse ja Singapuri. Täpsemad asjaolud on siiani segased, ent Taavi Rõivas on võtnud poliitilise vastutuse ja astunud tagasi riigikogu aseesimehe kohalt.
See on esimene taasiseseisvunud Eestis aset leidnud kõrges poliitilises ametis olnud isikuga seostuv seksuaalse ahistamise skandaal. Tekkinud on avalik debatt, milles ühelt poolt tõstatatakse laiemalt küsimusi naiste kohtlemisest, seksuaalsest ahistamisest, väärkohtlemisest ja kuritegudest, teiselt poolt aga ka kultuurilistest hoiakutest ja tavadest.
On võimalik, et me liigume ühiskonna suunas, kus seksuaalne ahistamine on räägitav teema, ahistamisjuhtumid on sellisena ära tuntavad ja ka üldiselt hukka mõistetavad. Aga on võimalik ka vastupidine. Rääkimine ise on taunitav, midagi avalikult arutada ei ole, süü ja vastutus langeb pigem ohvritele ning kogu juhtunust õpivad mehed julgemalt end seksuaalselt kehtestama ja naised pigem hukka mõistma naisi, kes ei oska või ei suuda enda eest seista.
Kui juhtub pigem viimane, siis Linda Woodheadi käsitluse järgi liigume reformatsioonijärgsest ajastust tagasi reformatsiooniajastule omase suunas, sest tollal kehtisid patriarhaalsed soorollid. Vähemalt lähisuhetes.
Mida arvaks 16. sajandi Luther sellisest teelahkmest, mille ees meie ühiskond tundub praegu seisvat? Alustuseks oleks tal tükk tööd mõistetega nagu ööklubi, võrdõiguslikkus, heteroseksuaalsus ja ahistamine, kooselu ja homoseksuaalsus, sest neid mõisteid tema ajal kas ei olnud või polnud neil tänapäevast tähendust. Kui ta oleks end nende mõistetega kurssi viinud, kas ta siis peaks kooseluseadust kirikliku või maise võimu valdkonda kuuluvaks teemaks?
Ja viimselt, huvitav on mõelda ka sellele, mida võiks 16. sajandi Luther mõelda ja arvata, kui ta loeks teoloogilisi debatte ja käsitlusi Usuteaduslikust Ajakirjast. Näiteks artiklit Jeesuse Kristuse sündimisest neitsi Maarjast, mis algab lausega, et neitsistsündi ei peeta viimase sajandi protestantlikus teoloogias valdavalt enam ajalooliseks. Kas ajaloolise Lutheri jaoks oleks Jeesuse Kristuse sündimine neitsi Maarjast ajalooline küsimus või usuküsimus?

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist