Rajatagused valimised

Kohalikud valimised on ukse ees. Kuid ka välisriikides viimasel ajal toimunud valimistele tasub tähelepanu pöörata, sest need annavad tihtilugu mõtteainet Eestis toimuva mõistmiseks.
Nii tuletasid Iraagi Kurdistanis ja Kataloonias möödunud nädalal toimunud iseseisvusreferendumid eestlastele meelde, kui palju on meil ajaloos vedanud. Võivad ju paljud suuremadki rahvad siiani oma riigist ainult unistada.
Poolehoid iseseisvale Kurdistanile oli rahvahääletusel mäekõrgune, Kataloonias aga on Hispaaniast lahkulöömise pooldajaid ja vastaseid kuuldavasti enam-vähem võrdselt. Nii Iraagi kui Hispaania keskvõimud rakendasid referendumi korraldajate vastu jõumeetmeid, välisriigid aga suhtuvad kurdide ja katalaanide iseseisvuspüüdlustesse jahedalt. On selge, et kummagi rahva iseseisvumiseks praegu erilisi väljavaateid pole.
Jätkuvalt pakub maailma meedias kõneainet aga Saksamaal toimunu. Hoolimata ennustustest, et umbes miljoni põgeniku ja muu sisserändaja riiki lubamise tõttu kahaneb kantsler Angela Merkeli populaarsus, võitsid kristlikud demokraadid tema juhtimisel järjekordsed üldvalimised. Suurt tähelepanu pälvis siiski äärmuslikuks peetud partei Alternatiiv Saksamaa Jaoks (AfD) parlamenti pääsemine. Teisalt kogus AfD siiski vaid umbes 12% häältest, mis näitab, et immigratsioonivastaste loosungitega Saksamaal seni veel suurt edu ei saavuta. Partei osutus postkommunistlikul Ida-Saksamaal ligi kaks korda populaarsemaks kui läänes. Paistab seega, et suuresti on AfD edu taga mitte niivõrd massiline sisseränne, kuivõrd spetsiifilised Ida-Saksa probleemid. Paljud sealsed inimesed olevat nimelt pettunud niinimetatud peavooluparteides, sest tegelik elu pole vastanud Berliini müüri langemise aegsetele optimistlikele tulevikulootustele. Kui see tõesti nii on, siis aitaks postkommunistliku tausta arvessevõtmine paremini mõista ehk ka Eesti parteimaastikul toimuvat.
Rain Soosaar