Maarja kirikuhoone jätab hüvasti EPA võimlaga

Tartu Maarja kogudus, mille tegevuse alguseks loetakse rukkimaarjapäeva – 15. august 1224 –, kuulub Eesti vanimate koguduste hulka.

See tähendab palju nii Tartule kui ka kogudusele endale, mis pole läbi ajaloo keerdkäikude kunagi oma tegevust katkestanud. Kogudus on pidanud muutma küll oma jumalateenistuse kohti ja vahetama nimegi, kuid seda enam on säilinud koguduse tahe ja igatsus oma kiriku järele.

Oli linna esimene ja vanim kirik
Maarja koguduse kiriku esimesest perioodist on teada, et see oli linna esimene ja vanim kirik, mis asus praeguse Tartu ülikooli peahoone lõunapoolse tiiva kohal. Pärast reformatsiooni sai Maarja kirik eestlaste koguduse omaks. Põhjasõja käigus langes Tartu ulatusliku laastamise ohvriks. Pühakojad lagunesid ja Maarja kiriku varemetele ehitati ülikooli peahoone.
Maarja koguduse koduks sai aga taastatud Jaani kirik. Kuna eestlaste ja sakslaste ühises kasutuses olnud Jaani kirik jäi kahele kogudusele kitsaks, otsustati, et eesti koguduse tarvis ehitatakse uus kirikuhoone. Uue pühakoja projekteeris 1836. a Tartu linnaarhitekt Georg F. W. Geist. Hilisklassitsistlikus stiilis kivihoone ehitati aastatel 1837–1841. Raha kiriku ehitamiseks kulus 22 000 hõberubla, millest suurema osa andsid tsaar Nikolai I, kihelkonna mõisnikud ja Tartu linn.
Ehitustööd kestsid plaanitust kauem, sest kiriku torn varises ehituse käigus ja seda tuli teist korda uuesti laduda. 1841. a lõpuks olid ehitustööd lõppenud ja Maarja kirik õnnistati 11. jaanuaril 1842. a – esimesel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva, mida tähistatakse siiani kiriku aastapäevana.

Laulupeo- ja emakirik
19. sajandi keskel kuulusid Maarja kogudus ja kirik Tartus ainult eestlastele. 1857. aastast sai koguduse õpetajaks praost ja kirikunõunik Adalbert Hugo Willigerode, tuntud koorilaulude looja, Tallorahva Postimehe esimene toimetaja ja pasunakooride juhataja. Tema ajal oli Maarja kirik Eesti esimese ärkamisaja üheks keskuseks.
Koos Vanemuise Seltsi esimehe Johann Voldemar Jannseniga asuti hellitama mõtteid üleriigilisest laulupeost. Tänu H. Willigerode tuntusele ja jõupingutustele saadi baltisakslastelt ja Vene tsaaririigi võimudelt Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tähistamise sildi all luba pidada tänu- ehk priiuse pidu – Eesti esimene üldlaulupidu.
Uskumatu oli saanud teoks, kohe loodi peokomitee ja nii toimuski I üldlaulupeo peaproov 17. juunil Maarja kirikus. 800mehelise meeskoori esimeseks proovilauluks oli tuntud koraal „Siionis kõik vahid hüüdvad“.
Päris peopäeva varahommikul, 18. juunil 1869 hakkasid Maarja ja Jaani kiriku kellad helisema, kirikutornidest hakkas kostma Väägvere ja Tsooru pasunakooride muusika. Laulupeoliste rongkäik Narva mäele võis alata.
1870. aastaks oli Maarja koguduse liikmeskond kasvanud nii suureks, et seda tuli poolitada. Uude Peetri kogudusse koondati Tartu linnas elavad koguduseliikmed, kusjuures Peetri kirik Narva mäel oli valmis saanud 1884. aastal. Vähe sellest, 1910. aastal eraldus Maarja kogudusest veel teinegi linnarahva kogudus – Pauluse oma, mille kirik oli valminud kuulsa Soome arhitekti Eliel Saarineni projekti järgi 1917. aastaks.
Nii võib Maarja kirikut pidada õigusega emakirikuks, kelle lasteks Peetri ja Pauluse kirikud. Rahulik kirikuelu kestis II maailmasõjani.

Nukker aeg
1941. aasta juulis tabas Maarja kirikut aga kaks surmahoopi järjest. 8. juulil mõrvati kommunistide käe läbi Tartu vanglas 1934. aastast koguduse õpetajaks olnud Aksel Vooremaa ja saatuse irooniana 12. juulil sai taanduvate Nõukogude vägede süütemürsust pihta ka kirikuhoone, millest püsti jäid vaid kiriku torni ja seinte müürid. Hävisid kogu kiriku sisustus, kirikumuuseum ja raamatukogu. Imekombel jäi terveks kiriku suur kell, mis 1948. a viidi Paistu kiriku torni, kus ta läbi kogu nõukogude aja jätkas oma sõnumite edastamist ja heliseb seal veel tänagi.
Edasi läks sama nukralt. Okupatsioonivõimud ei lubanud kirikut taastada, kuigi kogudus seda soovis. Kohalik võim natsionaliseeris hoone varemed ja 1956. a andis Tartu linnavõim need EPA-le. Õnneks võeti säilinud müürid siiski muinsuskaitse alla. Algas EPA võimla ehitus. Torni jäänused lammutati ja kirikuhoone kõrvale ehitati lisahoone, mis ühendati koridori kaudu endise kirikuhoonega. EPA võimla avati pidulikult 1961. aastal.
Siinkohal võiks aga korraks hinge tõmmata ja panna järgmise vahepealkirja.

Tartu spordi varjupaik
Tol ajal oli Tartus vaid kaks suuremat saali, kus talvetingimustes sai sportida: ruumikas EPA spordihoone (käibel oli ikka ja ainult võimla) ja kitsuke TÜ oma Kingissepa tänavas. Võib kahtluseta öelda, et kogu Tartu spordielu raskus langes EPA võimlale ja neid tartlasi, kes aastakümnete jooksul sealt läbi käisid, on olnud mitmeid ja mitmeid tuhandeid.
Usun, et ei liialda, kui väidan, et tänu EPA võimlale on praegune Eesti korvpall just see, mis ta on. Siit sai sellipaberid enamik Eesti tulevasi kossutähti – Tartu Kalevi meeskond tervikuna. Ilmar Kullam, Mart Laga, August Sokk, Aleksei Tammiste, Anatoli Krikun, Priit Tomson … Selle nimekirja võiks venitada sama pikaks, kui oli omal ajal spordifännide järjekord enne Tartu Kalevi mänge, mis enamasti andsid teatrietenduste mõõdu välja ja aitasid Tartu vaimu sündimisele kõvasti kaasa.
Kunagise EPA spordiklubi juhataja Jakob Prooveli mäletamist mööda olid spordihoone majaraamatusse sisse kirjutatud pea kõik Eesti tuntumad korvpallurid, eks ikka selleks, et nad saaksid mängida Tartu Kalevis. Ka kergejõustik sai lõpuks oma saalitunnid. Korvpallipõranda sisse ehitati liivaga täidetud kaugushüppekast ja süvend teivashüppe tarvis. Samas korraldati ka Eesti esimesed talvised meistrivõistlused kergejõustikus.
Oma inimesed olid selles majas legendaarsed Hubi (Hubert Pärnakivi), Lembit Virkus ja Eino Ojastu. Ka tulevane olümpiahõbe Rein Aun oli alati kohal, nähti olümpialasi Mart Paamat, Laine Erikut, hiljem Enn Sellikut ja olümpiavõitja Jaak Uudmäed. Olümpiavõitja Jaan Taltski on EPA võimlas kangi sikutanud, kuigi ainult nädalapäevad.
Võimla (kiriku) seinad on näinud Euroopa karikavõistluste kohtumist korvpallis, kus Edgar Naaritsa hoolealused võitsid kindlalt Halle Chemie naiskonda. Tohutu spordielamuse pakkus tartlastele 1962. a esimene Soome-Eesti maavõistlus poksis.
Sõnaga: EPA võimla oli tõeline spordikatel, mis podises täistuuridel rohkem kui 40 aastat, pakkudes sportimisvõimalusi pea kõikide spordialade esindajatele.

Pika saaga lõpu ootuses
Aeg ruttas ja siis oli Eesti riik. Omandireformi käigus esitas Maarja kogudus 1991. a kirikuhoone tagasisaamise taotluse. Tartu linnavalitsus seda ei rahuldanud, kuna kirikuhoone pole endisel individualiseeritaval kujul piisavalt säilinud. Kogudus protesti ja pakutud kompensatsiooni vastu ei võtnud.
Aastaid kestnud läbirääkimiste käigus langetas maaülikooli nõukogu otsuse: kirikuhoone kui maaülikooli eesmärkide saavutamiseks mittevajalik vara võõrandada. 11. novembril 2008 esitas Tartu linnavalitsus volikogule eelnõu kirikuhoone kogudusele tasuta üleandmise kohta, seades ühtlasi tingimuseks ja nõudeks taastada Maarja kirik.
Toonane lisahoone plaaniti lammutada ja linnal oli kavas sinna rajada lasteaed. Ja nii ongi läinud – Naerumaa lasteaed on täis rõõmukilkeid ja Maarja kogudusel valminud projekt kirikuhoone taastamiseks.
Tartu Maarja koguduse endine õpetaja Peeter Paenurm on öelnud, et kirik tuleb üles ehitada koguduse liikmete ja Maarja kiriku sõprade annetustega, Eesti riigi, Tartu linna ja naabervaldade toel.
Usun, et aastakümneid kirikumüüride vahel treeninud tuhanded tartlastest spordisõbrad näeksid hea meelega, et nende kunagise varjupaiga asemele kerkib taas kaunis Maarja kirik.
Tulge, jätame 27. septembril hüvasti EPA võimlaga ja lööme kaasa uue laulupeokiriku sünnile. Uksed avatakse kell 17 (Pepleri 1). Täpsem info http://tartumaarja.eelk.ee/2017/09/huvasti-epa-voimla-2/.
Toomas Savi,
Tartu Maarja Kiriku
SA nõukogu liige