Eesti Kiriku viimaseid numbreid lehitsedes
torkavad silma pretensioonikad pealkirjad: «Millist kirikut me tahame?»,
«Millist luterlust me tahame?» või «Kirik peab olema selline, nagu Kristus
tahab». Kiriku olemuse, identiteedi, õpetusliku aluse, struktuuri ja
korralduse, liturgia ning ühiskondliku missiooni ja positsiooni üle arutlemine,
vaidlemine ja kaklemine näib olevat aja märk.

Clive S. Lewis arutleb: «Riik eksisteerib
lihtsalt selleks, et kaitsta ja parandada inimeste heaolu siinses elus. Riik
eksisteerib abielupaari jaoks, kes vestleb kamina ääres, sõprade jaoks, kes
kõrtsis märki viskavad, inimese jaoks, kes loeb toas raamatut või kaevab aias
maad. Kui riik ei aita kindlustada, pikendada ja kaitsta selliseid hetki, on
kõik seadused, parlamendid, sõjaväed, kohtud, politsei, majandus jne lihtsalt
ajaraiskamine. Samamoodi ei eksisteeri Kirik mitte millekski muuks kui inimeste
toomiseks Kristuse juurde, selleks et muuta neid väikesteks Kristusteks. Kui
seda ei toimu, on kõik katedraalid, vaimulikud, misjon, isegi Piibel tarbetud.
Jumal ei saanud inimeseks mingil muul eesmärgil. Võib isegi küsida, kas pole
terve universum loodud sel ainsal eesmärgil.»

Jeesus ei tulnud siia maailma rajama
suurejoonelisi pühakodasid – Jeruusalemma templikultuse suhtes oli ta üpris
kriitiline – või kirikut kui institutsiooni: need on pigem ristiusu ajaloolise
arengu paratamatu kaasnähe. Ta tuli, et meil oleks elu, ja oleks seda
ülirohkesti (Jh 10:10) – et me võiksime elada elusamat elu, elada
intensiivsemalt, mõttekamalt, viljakamalt, ärksamalt, hoolivamalt. Mis tahes
kiriklikul identiteedil, struktuuril ja töövaldkonnal on eluõigus vaid niivõrd,
kui see toetab üksikisiku vaimset kasvamist, tema jumalateadvuse ja -suhte
muutumist vahetumaks, puhtamaks ja sügavamaks, ning seeläbi tema elule uue
kvaliteedi võimaldamist.

15 aastat tagasi kirjutas Juuru koguduse
õpetaja Jüri Bärg oma aastaaruandes prohvetlikult: «Kas ei ole karta, et
pastorist saab taas Eestis juhmuse sünonüüm. Ollakse õppinud/harjunud oma
kogudust taandama «tavalisteks inimesteks» ja läbi selle on saadud ise
«tavalisteks», enestele samal ajal aga nõudes «erilist» tähelepanu. Üks sektide
vohamise põhjuseid ongi ehk see, et nemad lähenevad igale inimesele kui
«erilisele», nemad ei taanda inimesi tavalisteks. Ja selles mõttes on nad
kristlusele lähemal, kuigi teisalt pole neil sellega midagi pistmist – ka
kristluse olemuses on iga inimene «eriline» – nimepidi kutsutud, Jumala palge
järgi loodud. Sellise leiguse tagajärjeks on, et õpetusel puudub vajalik
teravus, ei ole siin piike ega mõõku, vaid käib üks padjasõda… ja õhk on täis
udusulgi… ja hingata on raske.»

Padjasõda EELKs käib täie hooga. Eesmärgid
on õilsad ja motiivid sügavad. Eile küsis minult üks koguduseliige, kas meie
kiriku vaimulikud, kes igal pühapäeval kantslisse minnes sõna töövahendina
kasutavad, enam üksteisega rääkida ei oska, et asju peab ajama allkirju kogudes
ja ajakirjanduse vahendusel.

Kui padjasõda läbi saab, võivad lapsed
ehmatusega avastada, et täiskasvanud on lahkunud ja tuba tühi. Aga võib-olla
ongi siis hea ja rahulik arutada, millist kirikut, luterlust ja liturgiat me
tegelikult tahame.

Marko Tiitus