Populistid kaaperdavad religiooni

Eelmisel aastal ilmus Nadia Marzouki, Duncan McDonnelli ja Olivier Roy toimetatud raamat „Saving the People: How Populists Hijack Religion“ (Päästes rahvast: kuidas populistid kaaperdavad religiooni“), milles väideti, et ehkki populistid erinevad üksteisest näiteks suhtumise poolest samasooliste õigustesse, kalduvad nad Euroopas kõik vastanduma islami kui tsivilisatsiooniga ning kasutama religiooni vahendina, mille alusel määratleda neid, kes „rahva“ hulka kuuluvad ja kes mitte.
Tugevnemas on populism, mis kaitseb „kristlikku rahvust“ (või Euroopa kristlikku tsivilisatsiooni) islami tsivilisatsiooni eest, nii et ei viimase ega esimese puhul pole oluline, milline on vastavasse kategooriasse kuuluvate inimeste suhe usulise praktika või usuliste veendumustega. Pole oluline, kas Lähis-Idast pärit ja nahavärvi alusel eristuv inimene koraani loeb ja mošees käib või kas kristliku rahvuse või kristliku Euroopa täielikud liikmed kirikus käivad või end usklikeks peavad.
Arusaam on lihtne, kuna päritolult muslimid on erinevad tsivilisatsiooni tõttu, on kõik kohalikku rahvustraditsiooni iseloomustav samuti kristlik-tsivilisatsiooniline.
Euroopa populismi suurim seesmine lõhe puudutab suhtumist samasooliste õigustesse, soolisse võrdõiguslikkusse ja sõnavabadusse. Seistes kristliku Euroopa eest, ühed populistid (eelkõige Ida-Euroopas) vastanduvad nende väärtustega, teised (nt Hollandis) seisavad radikaalselt nende eest.
Osa populiste vastandub ka „ilmaliku riigiga“, ent sel juhul nende soovitav või kujuteldav mitteilmalik riik ei ole otsesõnu usuline, kiriklik või kristlik riik. Nende sõnavaras tähistab sõna „kristlik“ kultuurkogukonda ning ka nende eesmärk on rahvuslik, mitte usuline. Populistide mitteilmalik kristlik rahvus ja kristlik Euroopa ei ole religioosne ega kiriklik. Nende sooviks on alal hoida sedasama suhet kodanike ja kultuuri, riigi ja kiriku vahel, mis toimis mõned kümnendid tagasi, mil just oli lõppenud ajalooline üleminek kristlaste ühiskonnalt kodanike riigile.
Ehkki populistid võivad väita, et konservatiivsed (eelkõige rahvustraditsioone alal hoidvad) vaated on avalikes aruteludes taunitud (ja nii on, nt ka teadusajakirjanduses sellest, et ülikoolid kalduvad olema liberaalsed ning konservatiivseid vaateid ja lähenemisi käsitletakse neis vähem kui liberaalseid), ei ole populistid kuigi altid arutlema oma arusaamade üle kristlikest kooslustest.
Nende väitel nii Euroopa kui Euroopa rahvad „lihtsalt on“ kristlikud samamoodi nagu Euroopa muslimid „lihtsalt on“ tsivilisatsiooniliselt vastanduvad. Et Londonil on muslimist linnapea, et Lääne-Euroopast on pea võimatu leida parlamente, kus ei oleks muslimitest kodanikkonna esindajaid, et kristlusel ja islamil on ka teatud ühisosa ja enamik Euroopa muslimeid on pigem rohkem mõjutatud Euroopa ühiskondade kultuurist kui vastupidi, sedalaadi teadmised pole populistidel lihtsalt arutelu teemaks.
Kõige olulisem aga on, et populistid tõlgendavad usu ja kultuuri suhet uuel moel. Ehkki mõistuspäraselt hinnates on populistide arusaamad (nii ajalooliselt, sotsiaalteaduslikult, teoloogiliselt kui ka mõistuspäraselt) loomingulised ja vastuolulised, teeb populism religiooni kaaperdades ajalugu – elujõudu on kogumas uus arusaam kristlusest ja identiteedist.

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist