Kirjutatud sõnadel on komme täide minna

Maris Oidekivi-Kaufmanni võiks iseloomustada kui põhjalikku, mitmekülgset, hea huumorisoonega sõbralikku inimest. Üks on kindel – Maris on täis üllatusi.

Naljatame Rootsi-Mihkli kiriku tagatoas kõneldes, et Maris põeb suurusehullustust, sest ta mängib kõige suuremat pilli ja on ilmale toonud kolmikud. Maris on Tallinna Jaani ja Rootsi-Mihkli koguduse organist, nelja lapse ema ja hingehoidja.

Mälestusi vanaemast
Marise elu on hea näide sellest, kuidas keeruline pusle tervikuks saab. Isegi kui see aastaid aega võtab. Maris meenutab, et ta vanavanaema oli hästi vaga ja usklik naine, kes vajadusel surnuid mattis. „Ta palvetas kogu aeg ja oli väga vana, üle 90, ja ootas, et Jumal ta ära võtaks. Ta ei kartnud surma, vaid istus ja luges palveraamatuid. Mäletan teda, ta suri, kui käisin 1. klassis,“ kõneleb Maris.
Käikudest Kadrinasse vanaema juurde on Marisele jäänud värvikad mälestused ja üdini heatahtlik, aga krutskeid täis vanaema on olnud tema suur mõjutaja. Maris ütleb, et käis emaga nõukogude ajal jõulukirikus, aga peres usust väga ei räägitud. Tedagi ristiti alles aastal 1986.

Saatus heledas mantlis
See-eest sündis Maris Oidekivi-Kaufmann musikaalsesse perre ja enesestmõistetavalt pandi ta õppima muusikakooli. Täpsustuseks sõnab Maris, et tal on alati olnud palju huvisid. Seepärast on tal ka elus olnud kahtlusi, kas muusiku tee on tema jaoks ainuõige valik.
Ta käis viis aastat reaalkoolis ja selle kõrvalt muusikakoolis. Siis tekkis mõte muusikakeskkooli minna ja sellele järgnesid klaveriõpingud Otsa koolis. Jaani kirik on kohe kooli kõrval ja Maris käis sõbrannaga kirikus vespril. Ja Maris, kes aastaid päevikut peab, kirjutas millegipärast just Jaani kirikus sinna lause „Minust saab organist“.
Loogiline valik oli õppida edasi klaveri erialal ja õpetaja valmistas teda selleks ette. Aga juhtus imelik lugu. Tol aastal, 1993, avati konservatooriumis oreli eriala. Marisel tuli mõte vaatama minna, mida see eriala endast kujutab. Maris meenutab oma kõhklust, kas klaver on tema jaoks ikka õige instrument, sest Maris ei tahtnud õpetajaks saada ja pianisti jaoks olid tema käed liiga väikesed.
Professor Hugo Lepnurm võttis konservatooriumis ta vastu ja palus istuda oreli taha. Maestro oli rahulik ja põhjalik, aga Maris arvas, et tal ei ole orelimänguks vajalikku baasi ja seega mõtet oreliklassi kandideerida. Siis tuli viimane päev avaldusi esitada. Maris harjutas koolis klaverimängu, kui tuli garderoobitädi ja ütles, et keegi mees tahab temaga rääkida.
All ootas heledas mantlis Hugo Lepnurm ja kutsus orelimängu õppima. Maris astus hulljulge sammu – ta kirjutas salaja avalduse ümber. Järgmisel hommikul ta klaverieksamile ei läinud ja sellest tuli muidugi paksu pahandust. Aga ta ei ole seda sammu kordagi kahetsenud. „See oli tõesti Jumala juhtimine, et nii pidi olema. Et ma julguse sain,“ ütleb Maris.

Korraks välja
Pärast I kursust sündis Marisel tütar Helis, kes on oma tegemistes emasse ning on praegu magistriõppes EMTAs ja Tallinna ülikoolis. Maris oli lapsega kodune ja ema tuli pakkumisega, et linnas on mingi Rootsi kirik, kus saab õppida rootsi keelt, mida Maris oli varem veidi nuusutanud. Pealegi saaks ta väikese lapse kõrvalt natuke välja. Nii läks Maris Rootsi-Mihkli kirikusse taasavatud koguduse juurde rootsi keele tundi.
Kui ta tunnis ütles, et orelimängu õpib, selgus, et kogudusel on hädasti organisti vaja. Aasta oli 1995 ja sestpeale on ta koguduses ametis olnud. Alguses oli pill küll kehvake ja meenutas ühe oktaviga lasteklaverit. Keeleoskajaid oli kogudusse ikka vaja, sest palju tekkis rootsi sõpru ja Maris tundis, et tahaks rootsi keeles suhelda.
Oreliõpingutega magistritasemele jõudnud, võttis Maris lisaks rootsi filoloogia aineid Tallinna ülikooli avatud ülikoolist. „Siis käisin ka kaks korda Rootsis õppimas, see oli hästi-hästi äge. Üks kursus oli Stockholmis ja teine Tjörni saarel Lääne-Rootsis. Viimane oli mõeldud rootsi keele õpetajatele, kelle emakeel ei ole rootsi keel. See oli hästi tõhus ja hakkasin üsna vabalt rootsi keelt rääkima,“ ütleb Maris.
Kui Rootsi Rahvaülikool kogudusemajja kolis, polnud neil ühel hetkel õpetajat ja ajutiselt paluti Marisel juhendada algajate rühma. Ajutised asjad kipuvad ikka venima ja nii sai mõnest tunnist viis aastat. Aga uued huvid tulid peale ja lõpuks ütles Maris ametist jõuga lahti.

Käegakatsutavaks
„Kõik asjad on omavahel seotud,“ ütleb Maris, meenutades vespreid Jaani kirikus. „Too Terkmanni orel tundus nii kättesaamatu ning aukartust äratav.“ Ent siis, kui koguduse organist Tiia Tenno 1999 lapsepuhkusele läks ning Maris juba muusikaakadeemias orelit õppis, kutsuti ta Tiiat asendama. Teised organistid olid parasjagu ennast kuskil täiendamas ja Maris jäigi koguduse juurde.
Maris õppis, kasvatas tütart ja pidas päevikut. „Mulle meeldib, kui minu minevik ei lähe nätsti! üheks päevaks kokku, vaid leian igas päevas midagi, mille järgi seda hiljem meelde tuletada. Kirjutan kas või seda, et täna oli kohutav torm,“ selgitab Maris.
Aeg läks ja Maris mõtles, et kunagi päevikusse kirjutatud lause „Mul on neli last“ on täielik utoopia. Unistus oli, et kui saaks veel ühegi. Aga kui ta siis viimaks last ootas ja ultrahelisse läks, ütles arst, et kaksikud on kindlasti, aga võib-olla ka kolmikud. Kui talle jälle ultraheli tehti, pahvatas arst südamest: „K…., ongi kolm!“ „Siis algas kadalipp, mis viis lõpuks hingehoiu ja pereteraapiani. Ju see ikka enda elust kätte tuleb, mis sa pead tegema,“ sõnab Maris.
Naised võivad lapseootusest pikalt kõnelda ning selles on palju naljakat ja südantsoojendavat. Aga ka nukramaid mälestusi. Maris meenutab kõkutades, et ta nägi välja nagu ämblik – ümmargune ja peenikeste käte-jalgadega. Viimased kuud olid rasked nii füüsiliselt kui emotsionaal­selt, sest kogu aeg oli hirm, et lapsed sünnivad ehk liiga vara. Õnneks läks kõik hästi. 29. detsember 2008 oli tema jaoks võimas päev. Siia ilma sündisid Loviisa, Lisann ja Karl Johann. Sügisel läksid kolmikud I klassi.

Võitlus endaga
Maris ütleb, et õnneks oli neil abikaasa Veikoga oidu otsida lastele ööhoidjad. Rampväsimuse tõttu närviline emme on lastele halvim variant. Paraku tekib rinnapiim just öiste imetamiste käigus, mil lapsed olid hoidja hoole all ja seetõttu tuli õige pea valutava südamega lisada laste menüüsse pulbripiim. Loomult ökoemme pidi tegema raskeid otsuseid, võitlust ja enesesüüdistusi oli sel perioodil palju, kinnitab Maris.
„Kui ma kirja panin, kui hullumeelne oli päev olnud, ja naersin kas või selle üle, et pluus oli püreetoitu täis, hakkas kergem,“ räägib Maris. „Nendest üleelamistest tulebki tugevus. Tundsin, et võiksin oma kogemusi jagada, ehk on neist kellelgi abi,“ meenutab Maris kaalutlusi, mis viisid lõpuks hingehoiu õppimiseni. Huvi psühholoogia vastu oli tekkinud ammu, aga selle õppimiseks ei olnud veel õige aeg.

Rutiinist välja
Kolmikud kasvasid, vanim tütar vaatas Tartu poole ning Maris kahtles-kõhkles jälle ja uuris psühholoogia õppekavasid. Ja siis otsustas, et Tartu teoloogia akadeemias õpetatav hingehoiu eriala on just see õige ja annab võimaluse kord kuus neljaks päevaks rutiinist välja astuda. Lisaboonuseks oli õhtune kvaliteetaeg vanima tütrega, kes oli Taaralinna õppima läinud ja kel oli Tartus korter. Ka paelus teda fakt, et õpingute kõrval tuli teha palju praktilist tööd. „See oli hästi äge. Ma ei suuda palju istuda ja tuupida. Kohe tuli haiglasse minna hingetuge pakkuma. See hirmutas ka natuke,“ ütleb Maris.
Aga see oli alles algus. Lumepall hakkas kiiresti veerema. Maris küsis Jaani kirikus, kas ta võib inimesi nõustada. „Ilmnes, et iga mure taandub lõpuks pereprobleemidele. Järsku ma leidsin, et pean olukorrast välja ujuma ja hakkasin koolitusi juurde võtma,“ tõdeb Maris. „2015. aastal alustasin Imago suhteteraapia õpinguid, millega olen nüüdseks jõudnud üsna lõpusirgele. 2016. aastast jätkuvad viieaastased õpingud pereteraapia koolis.“ Kogu 2016. aasta töötas Maris perenõustajana EELK perekeskuses. Aasta tagasi asutas ta nõustamisfirma Hingeabi OÜ, millele nüüd keskendub.
Ta ütleb, et talle sobib töö peredega, kus kasvab teismeline. „Inimese hing on nagu kristall, mida tuleb hoida. See on huvitav ja samas vastutusrikas. Õpin kogu aeg juurde,“ on Maris vaimustuses. Ta seletab, kui habras ja mõjutatav on inimene ja kui lihtne on probleemidesse sattunud inimest ära tõugata. Ta üritab aru saada, miks inimese elu on nii kujunenud, nagu see on, ja tunneb aukartust selle ees, millest nad on läbi tulnud.
Maris ütleb, et vajadusel ei keela ta ka endale teraapiat ja hea on, kui saab vahel end tühjaks rääkida. Teisi toetada ei ole kerge. „Muusika on suur privileeg. Kui seda ei oleks, ma ei tea, kas ma oleks terapeut,“ sõnab Maris, kes pingete kuhjudes istub pilli taha ning mängib ja mängib. On võib-olla pisut kummaline, aga Maris ütleb, et talle meeldib matustel mängida. Muusika jõud on suur ja sellega saab inimestele lootust sisendada. Olla õpetaja sõnale toeks. Just matustel on see oluline. Laulatustel ja ristimistel on meeleolu niigi ülev.

Luule, kiviaiad ja aknad
Marise puhul ei kehti kuidagi teadmine, et ööpäevas on 24 tundi. Või on tal eriline anne aega planeerida. Orelit harjutab ta vajadusel ka öösiti. Kui arusaamatuses pead raputasin, selgitas ta, et koduorel on tema parim investeering. Selle tellis ta Saksamaalt ja nii võib ta supipoti tulele panna ning ise harjutada või teha seda öösel, kui teised magavad. Mängigu ta kui kõvasti tahes, muusika kõlab vaid tema kõrvaklappides. Soovituse osta oma orel andis talle muuseas juuksur.
Marisel on ka varjatum elu – Muhus, kust pärit kogu isapoolne suguvõsa. Lapsepõlvesuved möödusid Marisel Muhus ja mingis vanuses hakkas ta sinna tagasi kippuma. Paar-kolm aastat tagasi ostis pere endale sinna maja. Ta kinnitab, et kiviaedade ehitamine mõjub teraapiliselt. Ja jutustab, kuidas vanadel akendel värvi maha võttis ja neid taastama hakkas. „Need olid korralikud aknad, mõtle, kui ma oleksin need minema visanud ja plastaknad asemele ostnud,“ räägib Maris.
Maris võiks oma päevikusse kirjutada lause „Avaldan raamatu“. Põhimõtteliselt võiks ta seda teha hommepäev. Tuleb vaid sahtlisse kogunenud luuletustest ja juttudest valik teha. Talle on ka soovitatud avaldada raamat „Minu kolmikud“. Kes Marise blogi (www.maris74.blog­spot.com) on juhtunud lugema, teab, kuivõrd nauditavad need lood on. Ühe variandina oleks kaalumisel avaldada koraalieelmängud, neidki on omajagu. Aga Maris ütleb, et temas pole karvavõrdki auahnust ega tungi pääseda püünele.
Küll on ta mõelnud lasteraamatule, mis võiks olla tõsieluline. Maris ütleb, et on suur ettelugeja ja lapsed veel kiiresti ei loe. „Mulle meeldib, kui lasteraamat on päriselust ja puudutab südant. Mis õpetaks märkama, et kõikide laste elu ei ole ühesugune, aga et igale probleemile on lahendus.“ Marisele meeldivad ka tõsielulised romaanid, mida lugedes saab peatäie nutta. Ta ütleb, et kui ei ole pikalt lugenud, siis tunnetab, et tekib kirjutamiskramp.
„Tahaksin veel paljusid asju õppida! Olen elukestva õppe ehe näide. Aga iga asi omal ajal. Elu on nii huvitav. Igas päevas leiad sära, kristalli,“ ütleb Maris.
Rita Puidet

Maris Oidekivi-Kaufmann
Sündinud 4. veebruaril 1974.
Alustas oreliõpinguid 1993 prof Hugo Lepnurme juures, lõpetas 1999 bakalaureuse- ja 2002 magistriõppe.
Töötab aastast 1995 Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse organistina ning on aastast 1999 ühtlasi Tallinna Jaani koguduse organist. Ta on Eesti Orelisõprade Ühingu liige.
Abielus Veiko Kaufmanniga.
Koduleht: www.hingeabi.eu
Blogi: www.maris74.blogspot.com