Milline on EELK Välis-Eesti piiskopkonna tulevik

EELK 100. aastapäevale pühendatud juubelikongressi eel, 23.–24. mail koguneb Haapsallu EELK Põhja-Ameerika praostkonna sinod, et valmistada ette ajaloolist sündmust.

Eestlaste suurest kogukonnast väljaspool kodumaad saame rääkida pärast 1944. a suurpõgenemist, mille käigus lahkus kodumaalt kümneid tuhandeid eestlasi, kelle hulgas oli lisaks EELK koguduste liikmetele ka peaaegu kogu tollane EELK juhtkond ja hulk pastoreid.

Rahvakirikust pagulaskirikuks
Piiskop Johan Kõpp põgenes Rootsi, kus 1942. a oli juba asutatud eestlaste kogudus Stockholmis ning kus teda ootasid ees varasemast tuttavad sõbrad ja koostööpartnerid Rootsi kirikust. Stockholmist saigi pikkadeks aastakümneteks pagulaskiriku piiskopi ja seejärel ka peapiiskoppide kodulinn.
Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli peamiseks ülesandeks korraldada eestlaste vaimulikku teenimist mitmel pool Euroopas asuvais pagulaslaagrites. 31. juulil 1947 andis piiskop Johan Kõpp välja ringkirja, kus ta kirjutab: „Pagulaskiriku korralduse üldine põhimõte olgu, et EELK on põhimõttelikult üks kirik, kes, ehkki ta väliselt ajutiselt jaguneb mitmesse ossa, ikkagi igas kohas seisab samal õpetuslikul alusel ning töötab samas vaimus. Kiriku korralduse ning tegevuse üldiseks normiks on EELK Põhimäärused, mille juhtnööre tuleb jälgida ning rakendada nii palju kui tegelikud olud vähegi võimaldavad.“
Seda ringkirja saab pidada üheks oluliseks pagulaskiriku organiseerimise alusdokumendiks. Sellest inspireeritult hakkas moodustuma paguluses asutatud EELK kogudustest pagulaskirik, millesse hiilgeajal kuulus 62 kogudust pea kõigis maailmajagudes, v.a Aasia ja Aafrika.
Praeguseks on arvestatav osa kogudustest oma tegevuse lõpuni jõudnud. Osa kogudusi hääbus kiiremini, sest need asutati linnadesse või piirkondadesse, kust nüüdseks on eestlased edasi liikunud nt suurematesse või paremaid töö- ja elutingimusi pakkuvatesse linnadesse. Osa kogudusi on aastakümnetega väga väikseks jäänud, kuna põgenike esimene põlvkond on igavikku lahkunud ja järgmine põlvkond kiiresti kohaliku rahvaga segunenud. Kuid mitmel pool maailmas on endiselt kogudusi, kus kiriklik tegevus jätkub aktiivselt veel pikemat aega.

Ajalooline taasühinemine
Kodu- ja väliskiriku taasühinemise protsess võttis väga kaua aega ning selles oli erinevaid etappe. Osa pagulaste poolt loodud kogudusi ja praostkondi pidasid kodumaal asuva emakirikuga sidemete taastamist endastmõistetavaks ja ainuõigeks. Samas osa Põhja-Ameerikas asuvaid kogudusi olid ja on siiani asjast hoopis teistsugusel arvamusel ning neil õnnestus kirikute taasühinemise protsessi vahepeal peatada.
2010. aastal kirjutasid peapiiskopid Andres Põder ja Andres Taul alla EELK ja E.E.L.K. nähtavat ühtsust kinnitava lepingu 13. novembril Tallinnas ja 28. novembril Torontos. Väljaspool kodumaad tegutsevast E.E.L.Kst sai seeläbi EELK Välis-Eesti piiskopkond ja Andres Taul loobus peapiiskopi tiitlist. Temast sai Välis-Eesti piiskopkonna piiskop kuni käesoleva aasta 1. aprillini, mil ta siirdus emerituuri ning andis piiskopkonna juhtimise üle peapiiskop Urmas Viilmale.
3. aprillil toimus Torontos Välis-Eesti piiskopkonna konsistooriumi koosolek, millest võttis osa ka peapiiskop Urmas Viilma, kes koosoleku alguses andis emeriitpiiskop Andres Taulile üle EELK elutööpreemia. Koos konsistooriumi liikmetega arutati seda, kuidas korraldada piiskopkonna edasist tegevust ja seda, kuidas hoolitseda koguduste vaimuliku teenimise eest ka tulevikus.

Piiskopkonnast praostkonnaks?
Kas Välis-Eesti piiskopkonnast on nüüd saamas EELK diasporaapraostkond? Kui peapiiskop Andres Põder 2014. a sügisel emerituuri siirdus ning uue peapiiskopi Urmas Viilma ettepanekul kirikukogu kinnitas ametisse lisaks senisele piiskopile Einar Soonele ka piiskop Joel Luhametsa ja piiskop Tiit Salumäe, muutus võimalikuks piiskoppide vahel töövaldkondade ja vastutusalade jaotamine. Üheks uueks vastutusalaks sai ka EELK diasporaatöö korraldamine, mis jäi piiskop Tiit Salumäe haldusalasse.
EELK kirikukogu kinnitas 2015. a diasporaaseaduse. See lõi kunagise pagulaskiriku, st Välis-Eesti piiskopkonna kogudustele õigusliku aluse ja võimaluse astuda vastava lepingu alusel EELK kanoonilisse osadusse. Samas ei sea see neile kogudustele takistusi oma tegevuse ja praktika jätkamiseks senisel viisil ning oma asukohamaa seadustele vastavalt. Küll aga annab selline kokkulepe kogudustele kindlustunde, et nende vaimuliku teenimise korraldamisel on EELK neile toeks.

Rootsi praostkonna näide
Juba enne 2010. aastat tundis Rootsi praostkond huvi otse EELK konsistooriumi alluvusse mineku vastu. Üle kitsukese Balti mere sideme hoidmine kodukirikuga on oluliselt lihtsam kui üle ookeani teisel mandril asuva konsistooriumiga sideme pidamine. Kuna 2010. a E.E.L.K. kirikukogu otsustas valdava häälteenamusega kirikute ühinemise poolt, jäi tookord ka Rootsi praostkond moodustunud EELK Välis-Eesti piiskopkonna koosseisu. Pealegi polnud selleks ajaks veel läbi arutatud ja EELK kirikukogu poolt kehtestatud vajalikke regulatsioone, mille alusel väljaspool Eesti Vabariiki asuvad ja oma asukohamaal kehtivate seaduste kohaselt tegutsevad kogudused ja praostkonnad oleks saanud kodukiriku koosseisu Eestis astuda.
2014. a suvel esitas Rootsi praostkond lahkumisavalduse Välis-Eesti piiskopkonna konsistooriumile Torontos, et minna Tallinnas asuva EELK konsistooriumi otsealluvusse. Seda avaldust aktsepteeriti ning EELK konsistooriumil paluti avalduse rahuldamiseks vajalikke samme astuda. Praeguseks on sarnast soovi avaldanud ka Inglismaal, Saksamaal ja Austraalias asuvad kogudused.
Nüüdseks on Rootsi koguduste soov täitunud: EELK XXIX kirikukogu tegi 25. aprillil otsuse, millega võttis Rootsi kogudused EELKsse vastu diasporaapraostkonnana.

Suurkogu koguneb Haapsalus
26. oktoobril 2016 otsustas Välis-Eesti piiskopkonna konsistoorium tunnistada Rootsi, Inglismaa ja Saksamaa praostkondade ülemineku EELK diasporaakoosseisu toimunuks ning palus EELK konsistooriumil võtta oma haldusalasse ka kogudused Austraalias.
2015. a mais Portlandis toimunud USA praostkonna sinod otsustas esitada piiskopkonna konsistooriumile ettepaneku praostkonna liitmiseks Kanada praostkonnaga. Konsistoorium tegi vajalikud menetlused ning mõlema praostkonna koguduste heakskiidul asutati Põhja-Ameerika praostkond, mis pidas oma esimese sinodikoosoleku 2016. a mais.
2017. a märtsi lõpu seisuga on Välis-Eesti piiskopkonna koosseisu jäänud seega vaid üks praostkond, mistõttu selle haldamiseks topelt struktuuri pidamine on tegelikult liiga keerukas. Samas ei saa piiskopkonna tuleviku üle otsustada ilma koguduste esindajate seisukohta ära kuulamata.
Otsustati, et koos 23.–24. mail Haapsallu koguneva Põhja-Ameerika praostkonna sinodiga saab pidada ka Välis-Eesti piiskopkonna kirikukogu istungi. Sellest saab ajalooline sündmus, sest siiani pole õnnestunud kordagi pidada sellist kirikukogu istungit, kuhu koguduste esindajad saavad reaalselt kokku tulla. Kirikukogule esitatakse ettepanek reorganiseerida EELK Põhja-Ameerika praostkond EELK diasporaapiiskopkonna koosseisu ning likvideerida EELK Välis-Eesti piiskopkond 17. juulist 2017 (praegu ametis oleva konsistooriumi koosseisu valimisperioodi lõpp).
Kuna piiskopkonna reorganiseerimine juhul, kui eelseisev kirikukogu selle poolt otsustab, nõuab siiski rohkem aega, kui praeguse konsistooriumi koosseisu valimisperioodi lõpuni on jäänud, palus peapiiskop Viilma senistel piiskopkonna kirikuvalitsuse liikmetel ametis jätkata hetkeni, mil see ümberkorraldus saab korrektselt lõpuni viidud.
Kui meie praostkonna sinodisaadikud, kes ühtlasi on ka nüüd koguduste esindajad piiskopkonna kirikukogu istungil, toetavad peapiiskopi ettepanekut, algab koguduste ja EELK konsistooriumi vahel diasporaalepingute sõlmimine, milleks peab andma koguduste juhatustele piisavalt aega, et kõik vajalikud küsimused saaksid rahulikult läbi arutatud.
Mart Salumäe,
praost, Välis-Eesti piiskopkonna konsistooriumi peasekretär