Abielu on väärtus

Viimasel nädalal oleme elanud ülestõusmisrõõmus. Kontrastiks meeleseisundile on kevadilm heitlik, kohati lausa pöörane. Aastad on erinevad. Kui 17 aastat tagasi võis aprilli lõpus suvesooja nautida, siis nüüd on rahe- ja vihmahood kaaslasteks.
Seda on tunda ka inimestes ja ühiskonnas: Rail Balticu vastane meeleavaldus, kired Eesti Naisliidu jagatava aasta ema tiitli ümber, Prantsusmaal presidendivalimised, Põhja-Korea tuumaähvardused. Esmaspäeval küpsuseksamitega algust teinud 6842 abituriendil oli, millest kirjutada. Kerkinud teemad on ühiskonnas tõstatanud küsimuse väärtustest. Naisliidu poolt ellu kutsutud aasta ema tiitli statuut ütleb, et kandideerida saab Eesti Vabariigi kodanik, kes koos abikaasaga on üles kasvatanud vähemalt kaks tublit last. Sama tingimus kehtib ka aasta isa tiitli kandidaadile. Naisliit väljendab oma väärtusi.
Kõnelesin hiljuti naisega, kes on üksikemana oma lapse üles kasvatanud. Tema väljendas, et ehkki elu on nii läinud, on tema ideaaliks ikkagi abielu. On inimesi, kes vajavad ideaale ja ei tunne, et jäävad ideaale kõrgele tõstes ise millestki ilma.
Kui ka kristlik ideaal, et abielludes saavad mees ja naine üheks ihuks kuni päevade lõpuni, ei peaks teostuma, on see siiski oluline suund ja eesmärk. Püsivaid armastavaid suhteid tuleb väärtustada ja abielu on seda ideaali institutsioonina kandnud. See ei tähenda, et teistsugustes olukordades toime tulevad emad on vähem väärtuslikud.
Jalutasin möödunud nädalal Kuremäe kloostri aias. Vastutulevad nunnad hüüdsid helgelt: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ „Tõesti on üles tõusnud!“ Mõtlesin, mida nemad arvaksid aasta ema tiitli ümber käivast diskussioonist. Kirikus ringi vaadates ei tekkinud kahtlust, kes on nende jaoks aasta ema. Nii sel aastal kui ka eelmistel ja järgnevatel aastatel. Ka see ei muuda aasta ema tiitlit kuidagi vähem väärtuslikuks.
Kätlin Liimets