Issand on tänagi toimiv ja hooliv

He 34:1–16,31*
Pean tunnistama, et Issand Jumal on vaatamata majesteetlikkusele üks paras vigurivänt. Nii nagu omal ajal auväärne Harri Haamer, kes jahmatas neiusid end neile esitledes surmtõsiselt kniksu tehes.
Helistati mulle kirikulehe toimetusest, õnnitleti preestriordinatsiooni puhul ja pakuti võimalust lehte jutlus kirjutada. Küsisin käigult, et mis selle pühapäeva teema on. Hea karjane, kuulsin vastuseks. Ohoo, no see on vahva, nii heal teemal tahan ikka jutlust teha. Njah, kui siis vajaliku piibliteksti leidmiseks vennastekoguduse vaimulikud loosungid lahti tegin ja Piibli kirjakohta nägin, venis mu niigi kitsas nägu veelgi pikemaks.
Hesekieli 34. peatükk – just see koht, mis mu ametiaja jooksul on pannud kõige rohkem higistama ja mida olen ka asendanud mõne pehmema pähkliga. Säh sulle sellitööd! Takkapihta pani keegi ootamatult pihta abimaterjalid, mille toel kavatsesin jutluse kirjutada. Ei noh, aitäh! Rahunenuna taipasin, et nii suure vingerpussi taga saab olla vaid Tema, kellele pakub mingil põhjusel lusti meid üllatada.
Mis sel Hesekieli sõnumil siis häda on, et juhtme kokku ajab? Taevane Valitseja hurjutab maiseid, kuna nood on hakanud nagu kassid sahvris omavolitsema ja oma võimu kuritarvitama. See ju läbi ajaloo nii tuttav ja üldinimlik lugu, mille kordumine ei peaks kedagi üllatama. Isegi mitte humanistlikus Euroopas ja vabas Eestis. – „Normaalne ju“, võiks resigneerunult ohata.
Siin on aga kaks „aga“. Esiteks, prohvet ei sõidelnud paganaid ega ateiste, vaid oma (!) usurahva tippe, kes olid kohustatud valitsema vastavalt jumalikule standardile ehk Moosese koodeksile. Teine „aga“ on selles, et kui toona olid ilmalikud ja n-ö kiriklikud liidrid nagu läbikasvanud sink, mida ei saanud kaheks lahutada, siis meil Eestis ja ka Euroopas on ilmalik ja vaimulik valitsemine lahutatud, koguni paljude meelest vastandatud.
Tundub, nagu vääriks Hesekieli sõnumi piitsa pigem need poliitikud, keda Jumal „ei koti“. Sellistele ei ole paraku ei muistne prohvet ega ka tänane noomija mitte mingiks autoriteediks. – Teie, usklikud, minge puu taha oma jutuga! Olge tänulikud, et riik lapib teie kirikute katuseid, ja ärge kobisege! Kui muu ei aita, siis äiatakse ENSV konstitutsiooniga: „riik ja kirik on lahutatud“.
Kas peaksin siis täna korrale kutsuma hoopis kiriklikke karjaseid, oma kolleege? Et nemad/meie, vaimulikud, ei hooli oma kogudustest ja lammastest?! Isegi kui selliseid mugavuspappe EELKs leiduks, siis vähemalt minu vaateväljas on pigem need ametivennad ja -õed, kes panustavad ennastsalgavalt kirikutöösse. Küsimata külmast, haigusest, töötasust ja tänust. Paraku isikliku läbipõlemise piiril balansseerides. Näen neid pidamas lootusetuna tunduvaid taandumislahinguid globaalses vaimses sõjas. Neile „sõbralikku tuld“ anda, liiati veel kirikukantslist – tänan, ei! Nii noor, vihane ja … loll ma (enam) ei ole. Pigem kutsun üles teid, „lambaid“, kes seda jutlust loete: vaadake oma karjaste peale ja küsige: kas nemad pole ennast ära kurnanud ega jää üha kõhnemaks selle nimel, et teie, kari, (vaimulikus mõttes) lihavad oleksite?
Just teie ja ainult teie vastutus on hoida oma karjaseid ning hoolitseda nende eest. Et nad jaksaksid. Kuidagi väga visa on kaduma imelik idee, et oma hingekarjase toimetuleku eest vastutab keegi teine (sõpruskogudus, kiriku- või omavalitsus, riik?). Tõdeme imestusega, et 2000–3000 aastaga on rollid pea peale pööratud ning praeguste karjaste elu ja töö oleneb lammastest, kes ta järel käivad … või pigem ei käi. Seega muistne Hesekieli võti ei sobi tänast lukku avama kohe üldse mitte.
Neile, kes on kurvad nüüd juba 100. sünnipäevaks valmistuva Eesti juhtide isekuse ja rumaluse üle – Issand Jumal on selle üle rohkemgi nördinud kui teie. Kui liidrid ei kuula ei rahva ega mõistuse häält, siis sekkub Kõigeväeline ja lõpetab selle jama. Seega kannatlikkust! Ja mis veel tähtsam: Hea Karjane on täna vägagi elus ja toimiv ning hooliv. Tema kutsub sind koguduse karjamaale, kus oled toidetud ja hoolitsetud.
Seal olles võid kui pilve piirilt vaadata alla oma muredele, olgu selleks Eesti Vabariigi iseseisvus(etus), SKT, RB, haigekassa või su pangaarve. Sest sinu Mina, su kese on siis Temas. Ja sellele taevasele Karjasele on toeks mõni maine lihast-luust kirikukarjane, ja ehk ka mõni koguduse „karjakrants“, kes hoolib. Päriselt ka.

*Jutluse kirjakoht on võetud vennastekoguduse vaimulikest loosungitest.

 

 

 

 

 

Tiit Kuusemaa,
Puhja koguduse õpetaja