Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Looja signatuur

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Selle üle, et me kõik pärineme oma lapsepõlvest, mõtisklesin viimati tõsisemalt vaiksel laupäeval, kui saatsime Rapla kiriku altari eest oma vanemate, vanavanemate ja vaarvanemate juurde puhkama kirjaniku ja helilooja Enn Vetemaa. Ärasaatmise tegi eriliseks see, et 1901. aastal pühitsetud praeguse Rap­la kiriku kauni ja imposantse kivist altarilaua valmistajaks oli kirjaniku vanaisa Jüri Wedemann.
Kuigi altari valmistamise au on tavaliselt pälvinud meistritest kõige väärikamad, oli Ennu vanaisa Jüri siis alles 20ndates eluaastates noormees, kes igal hommikul tulnud oma kodust Raikküla Lipalt üle 10 km jalgsi Raplasse ning õhtul läinud pea sama pika maa oma pruudi juurde Keo külla. Ja nii kuni altari valmimiseni. Meistri nime koos aastaarvuga leiame altari kantslipoolse küljeorva ülaservast. See on sinna nii oskuslikult ära peidetud, et vaataja peab selle märkamiseks peaaegu selili heitma.
See lugu pani mõtlema, et meis igaühes on olemas oma Meistri ja Looja signatuur. Alati ja igaühe puhul ei pruugi see aga kohe nähtav ja kergesti leitav olla.
Tallinnas sündinud Enn Vetemaa kujunemises on olulist rolli mänginud Keskküla talu Lipal. Seal vanavanemate juures veetis ta kõik oma lapsepõlvesuved ja koolivaheajad ning hiljem sai see tema ja ta pere alaliseks suvekoduks. Paari aasta eest ilmunud autobiograafilises elulooraamatus „Üleõla pilguheit“ nimetab Enn altariehitajast vanaisa Jüri ebatüüpiliseks talumeheks, kes õppis korralikult ära saksa keele, tegeles fotograafiaga ja luges sõnastiku abil prantsuskeelseid fotoõpikuid.
Oma mälestustes on Vetemaa tänulik selle üle, et nõukogude aja surutises said tema ilmavaate kujundajateks teoloogidest naabrimehed, Einu talu perepoeg Uku Masing ja väimees Evald Saag. Isa palvel oli Uku ka Ennu ristinud. Iga kord, kui kokku saime, ei jätnud ta mainimata, et on ainuke Uku Masingu poolt ristitu, mille üle ta oli siiralt uhke. Niisamuti selle üle, et käis 1954. aastal kartmatult Tallinna Jaani kirikus leeris ja osales 50 aastat hiljem seal ka kuldleeris.
Oma mälestusteraamatus meenutab Vetemaa soojalt ka Einu talu vanaperemeest Ado Masingut, kes ühel kevadisel pühapäevahommikul nende kodus, kuhu ka väike Enn oma vanematega oli kutsutud, lugenud hommikupalvuseks Vana Testamendi 23. psalmi: Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Järsku hakanud poiss kõigi ehmatuseks lahinal nutma. Ta kirjutab: „Sellist kogu keha värisema panevat HARDUSTUNNET – ja omaenda pisidusest hoolimata samal ajal ka erilist suuruse- ja kaitstusetunnet –, mis silmaveekosed välja meelitas, pole ma hiljem ligilähedaseltki läbi elanud.“
Seda võiks ehk nimetada ka tulevase kirjaniku esimeseks teadlikuks usule tulemiseks. Hiljem arutleti palju Uku Masinguga nii usu, filosoofia kui ka kirjanduse teemadel, mis noore poisi silmaringi ja mõttemaailma oluliselt avardasid. Erinevalt boheemlaslikumast Masingust pidas Vetemaa tollast Rapla koguduse õpetajat Evald Saagi, kes oli Ennule olnud lausa suveisa eest, väga elutargaks ja rohkem kahe jalaga maa peal olevaks meheks. Kuigi tal tekkinud keskkooli lõpus tõsine huvi ka teoloogia vastu, näinud Saag, kes oli olnud Ennu esimeste värsside heatahtlikuks arvustajaks, et poisil on kõik eeldused kirjanikuks saada ja soovitanud tal just seda rada mööda edasi minna.
Produktiivse sulesepana, kes pea ühtki päeva kirjutamata mööda ei saatnud, tuntakse Vetemaad enim tema kergema stiiliga kirjanduse põhjal. Ometi pidas ta ise üheks oma parimaks teoseks Uku Masingu 1343. aasta Jüriöö ülestõusu käsitluse alusel loodud ajaloolist romaani „Risti rahvas“, milles mõtiskletakse sügavuti patu ja lunastuse teema üle.
Võib-olla see, kui Enn Vetemaa mõned aastad tagasi Postimehe arvamuslõunal meie küllalt usukauge eliidi ees esinedes end avalikult veendunud kristlaseks tunnistas, oligi tema kui looja ja altariehitaja lapselapse parim signatuur.
KukkMihkel2_2016

 

 

 

Mihkel Kukk,
toimetuse kolleegiumi esimees