Ka meie oleme rõõmusõnumi kandjad

Jh 20:1–18
Kas suudame ennast asetada Iisraelis aset leidnud sündmuste keskele? Vaid paari päeva eest seisid Jeesuse risti juures mõned inimesed ja nende hulgas oli ka Maarja Magdaleena. Seejärel olid Arimaatia Joosep ja Nikodeemos korraldanud Jeesuse ihu matmise Jeruusalemma lähedal asuvas aias paiknenud uude hauda.
On hommik. On aed oma puude ja põõsastega ning värske hauaga. Maarja minek hauale on üks paljudest sündmustest, mis tõstatab küsimusi. Miks Maarja läks varahommikul hauale? Kas uudishimust, mis on edasi saanud, ehkki ta pidi teadma, et suletud hauda sisse ei pääse? Milleks siis minna? Kas armastusest oma õpetaja vastu? Meie ei tea, aga veel olulisem on küsida, kuidas oleks olnud selles olukorras lugu meiega. Ja siit edasi minnes – kuidas on lugu meiega täna?
Ühes asjas ei saa kahelda: Maarjal oli julgus toimida nii, nagu tundus sellel hetkel olevat õige.
Akadeemik Tarmo Soomere sõnade kohaselt on uudishimu üsna hea vaktsiin tõepõhjata poliitika vastu. Meie praegusel nn tõejärgsel ajastul on sõna tõde langenud väära kasutamise küüsi ja räägitakse lausa niinimetatud alternatiivsetest tõdedest. See on muidugi loogiline mõttetus, aga äkki on isegi hea, et küsimus tõest on ilmalikus meediaski üles kerkinud, sest nii saab näidata, et esimese alternatiivse tõe pakkumisest saame lugeda juba alates 1Ms 3:1.
Maarja jõudis hauale ja tõdes vaid üht: kivi oli haualt teisaldatud. See oli lihtfakt, aga missugune oli tõde? Vähemalt selle olukorra tõde? Pilaatus oleks nagu tahtnud teada midagi üldtõe kohta! Tõe ühte aspekti võib nimetada faktide õigeks tõlgenduseks. See toob meid tagasi Maarja juurde, kelle inimlik arusaam silme ees seisvast pildist oli korraga õige ja teisalt väär. Kivi teisaldus oli tõde, Jeesusega seotud oletus aga vale. Ilmselt oleksime teinud ise sama järelduse. Maarja oletas, et keegi on Issanda hauast ära viinud ja seetõttu ta ei tea, kuhu nad on ta pannud. Seda ütles ta kahele jüngrile ja see lihtfakt pani nad liikuma.
Võime asetada end mõttes kahe jüngri kõrvale nagu nende matkavarjuks ja minna siis koos hauale selgust otsima. Nendega koos võiksime ka hauda sisse vaadata. Ega meie ei saaks teada midagi rohkemat kui seda, et haud on tühi. Lihtfakti tähendus jäi peitu ja olnuks varjul ka meie eest, sest Kirjast aru saamist ei olnud veel kingitud (Jh 20:9). Haualt kodu poole oleksime ka meie läinud teadmisega, et Maarja sõnad pidasid paika. Silmaga nähtud tõene fakt ise ei avanud faktitagust tõde. Mis on tõde? Tõde on rohkem kui üksik tõsiasi. Tõde võiks olla tõsiasjade tausta, omavaheliste seoste ja tulemuse tähenduse taipamine.
Tänase kirjakoha parem mõistmine nõuab nädala esimese päeva hommikut kuvava jutustuse terviklikku lugemist koos Maarja teistkordse hauale minekuga. Maarja kohtumine oletatava aednikuga tuletab meelde Jeesuse varasemaid sõnu endast kui viinapuust aias, mille aednik on Isa, Iisraeli Jumal (Jh 15:1jj)! Alles imelise aedniku kõnetus võimaldas Maarjal tunda Jeesus ära ja nimetada teda oma õpetajaks. Meie silmadele avatakse midagi sellest saladusest, kuidas Jeesuse lahkumine meie maailmast oli järkjärguline, ja niisugune oli ka selle mõistmine. Kaks jüngrit olid saanud teadlikuks tühjast hauast. Järgnevalt Maarja küll nägi Jeesust ja suutis ka ära tunda, aga ei tohtinud puudutada, sest ülesminek Isa juurde seisis veel ees. Nädala pärast aga kingiti Toomale juba tundmine, et Jeesus on Issand ja Jumal (Jh 20:28).
Maarja käitumine õpetab meile tunnistuse andmist Jeesuse kohta, julguse osutamist oma usu tõendamiseks. See näide innustab meid paluma Jumalalt oma elu jaoks vajalikku julguse ja selguse vaimu. Hiljutiste valimiste puhul Hollandis näidati uudistes ühes kirikus tegutsenud valimisjaoskonda. Kas see oli üks mahajäetud kirikuist, seda me ei tea. Ent igal juhul on usulise käitumisjulguse puudumine Kristuse salgamine, kus oma veendumusi enam kaitsta ei suudeta.
Meil on alanud Mustamäe kiriku ehitamine suur Jumala arm ja ka julgustav märk tunnistuse andmisest ja usu säilitamisest, mida me vajame nagu puhast õhku. See on märk vastupidises suunas liikumise tahtest, evangeeliumisse uskumisest ja selle tõeks elamisest. Seesugust tunnistuse andmist vajame me ise, aga vajavad ka meie vennad ja õed teistes maades. Oleme saanud palju tuge teistelt kirikutelt, ent võib tulla ka aeg, kus sõsarkirikud vajavad oma usu kinnituseks meie usku üles äratatud Jeesusesse.
Ustava Maarja kohtumine Jeesusega on kirjas ja loetav kõikidele rahvastele ning ka meie oleme selle rõõmusõnumi kandjad. Issand ei ole ära viidud. Ta on üles äratatud ja tema läkitatud Vaim on meie juures. Jumala tuul vilistab meie kaudu oma imelisi viise, elustab meid ja kingib tõe tundmist. Jeesus on üles tõusnud.
Ta on tõesti üles tõusnud.

 

 

 

 

Randar Tasmuth,
vikaarõpetaja