EELK juubeli ootel

Umbes kümme aastat tagasi (10. juunil 1997)
kirjutasin Postimehes EELK 80. aastapäevale pühendatud lühikese arvamusloo
«Unustatud juubilar». Kiriku uue juubeli künnisel otsisin tollase artikli üles
ja oli päris huvitav analüüsida omaaegseid tähelepanekuid ja väiteid ning nende
aktuaalsust või naiivsust tänases olukorras.

   

Artiklit lugedes selgus, et kümne aasta
tagusel pressikonverentsil on tollased kiriku esindajad väitnud, et kirikus
tunduks olevat kõik edasi läinud, kui arvud vastupidist ei näitaks. Mulle näib,
et see kerge huumoriga öeldud repliik on kohane ka praeguse situatsiooni
kirjeldamiseks. On ju kümne aasta tagusest 54 000st annetajaliikmest
praeguseks saanud 40 000, kui kirikuga seotuks loeti kümme aastat tagasi
200 000, siis praegu räägitakse pisut üle 160 000 inimesest.

Samas on võrreldes kümne aasta taguse ajaga
kirik majanduslikult kosunud, selle kõrval tahaks rõhutada just töötegijate
vaimset kasvu ja suuremat teadlikkust. Vaimulike ja töötegijate kiriku kohta
esitatud seisukohad ja analüüsid on muutunud üha põhjendatumaks ja sügavamaks,
kirikus diskuteerivad üksteist rikastavad voolud: liberaalne ja konservatiivne,
rahvuslik ja kosmopoliitne jne.  

Kiriku liikmeskonna vähenemise põhjusena
olen kümme aastat maininud varakapitalistlikku püüdu kiirelt rikastuda, mille
kõrval koguduseliikmeks olemine lihtsalt segaks. Siin tundub mulle, et on
sündimas teatav pööre. On päris palju inimesi, kes on pettunud pelgalt
materiaalsetele asjadele pühendumisest ja selle kõrval hakanud pidama
vajalikuks vaimset dimensiooni. 

Kümme aastat tagasi määratlesin kiriku
hetkeseisu ooteajana. On ju ennegi olnud kiriku ajaloos perioode, mil
traditsioonilised kristlikud väärtused unustati ja aastakümnete möödudes need
taas leiti. Väga kohane tundub praegu eelmise juubeli haridussektsioonis Toomas
Pauli poolt toodud näide, kuidas mees, kellel on lapsed viie naisega, sureb
tavaliselt üksi vanadekodus. Ühegagi ei teki tal lähedasi suhteid ega võimalust
kooseluks. Selliste probleemide teadvustamine võtab ühiskonnas aega. Oodata aga
kirik oskab, seda on EELK oma 90aastase eksisteerimise jooksul näidanud.

Nagu pealkirjast lähtub, muretsesin eelmise
juubeli vähese meediakajastuse pärast. Mulle tundub, et seekord on
lähtepositsioon paranenud.

Lõpetuseks tahaks meenutada eelmisest
juubelist Eesti Vabariigi tollase presidendi Lennart Meri tervituskõnest
julgustavaid sõnu kirikule: «… meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales
varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus,
halastus ja eneseohverdus.» Need prohvetlikud sõnad pole kindlasti oma
aktuaalsust kaotanud.

Toomas Jürgenstein