Kingitus Eesti Vabariigi juubeliks

Tahes-tahtmata mõjutab käesoleva nädala lõpus saabuvat Eesti Vabariigi 99. aastapäeva tähistamist millegi suurema ootus. Vahel tundub, et tänavune aastapäev on aasta pärast saabuva juubeli eelproov ja sihiseadmine sellele eelnevaks aastaks.
Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ürituste ja ettevalmistuste kajastamiseks on loodud informatiivne ja kõikide ideid kaasav koduleht. Muu hulgas on seal üleskutse teha Eesti Vabariigile sajandaks aastapäevaks kingitus. Hakkasingi mõtlema, et milline võiks olla kiriku ja tema liikmete kingitus Eesti Vabariigile.
Esmalt meenusid kaks viimastel nädalatel tehtud tähelepanekut, mis mõlemad puudutasid religiooni käsitlemist filmikunstis. Esimese pisut üllatava avastuse tegin Tallinna-Tartu bussis. Meelelahutuseks saab Lux Ekspressis vaadata filme, mis on jaotatud kuude kategooriasse: komöödia, draama, märul, uued filmid, romantika, lastele.
Oli ka kaks filmi Piibli tegelastest, Noast ja Moosesest. Mõlemad piiblilugudele rajatud filmid olid paigutatud märulifilmide kategooriasse.
Teine tähelepanek tekkis Andrus Kiviräha raamatu „Rehepapp“ põhjal tehtud Rainer Sarneti filmi „November“ vaadates. Filmi ja raamatu vahel tajusin kummalist vastuolu, „Rehepappi“ oli kerge lugeda, kuid filmi oli raske vaadata. Kõik, mis raamatus oli kerge, lendlev, mänglev, oli raamatust otsekui välja filtreeritud.
Alles oli jäänud räpane ja sünge maailm, kus inimeste mõtted olid aeglased, tunded püsivad, ent sageli töntsid ja madalad, stabiilsemad ning usaldusväärsemad olid vaid juba teispoolsusesse läinud hinged, kuid nende roll sündmustesse sekkuda oli piiratud.
Filmis on olulisel kohal kahe noore inimese, Liina ja Hansu armastus. See armastus pole vastastikune, Liina armastab Hansu, Hans mõisapreilit. Armastuse nimel teevad mõlemad meeletusi, olgu selleks siis hinge müümine vanapaganale, libahundiks käimine või perekonna vara kulutamine.
Noorte tunded on lõputud, kuid Liina ja Hans jõuavad armastuse tajumiseni vaid illusoorsena. Kirikut, mis peaks armastust kuulutama ja levitama, ei ole „Novembris“ sümpaatselt kujutatud. Samuti pole filmis esinev vanapagan sümpaatne tegelane, kuid teda tuleb „Novembris“ vähemasti tõsiselt võtta, kirikut ei saa.
Loomulikult ei peegelda paar tähelepanekut kitsast eluvaldkonnast reaalsust tervikuna, kuid ikkagi jäin mõtlema, kuidas saaks kirik ka väiksemates asjades märulikesksust ja olulistest asjadest kõrvalejäetust vältida. Ning kui suudaksime pisutki selles suunas liikuda, siis muutunud kuvand võikski olla kingitus Eesti Vabariigile.
Nüüdisaja ühiskonda on nimetatud tõejärgseks ühiskonnaks. Endine Tallinna ülikooli rektor Rein Raud analüüsib sellises ühiskonnas valitsevaid arusaamu Sirbis ilmunud artiklis “Teeme tõe jälle suureks“:
„[—] kuigi ükski väljaanne meile kunagi sajaprotsendilist ja piisavat tõtt ei esita, ei järeldu sellest sugugi, et kogu informatsioon oleks ühesuguse väärtusega. Ja ümberpöördult: asjaolust, et võimu saavutamise nimel inforuumi läkitatud valed on kahjulikud ning väärivad hukkamõistu, ei järeldu sugugi, et iga aus katse olukorda kirjeldada on tingimata vaba autori alateadlikult kallutatud hinnangutest.“
Rein Raua mõtetest inspireerituna liikus mõte kiriku rikkuseks olevatele inimestele, kelle eludest kiirgab kristlikku armastust, mõistmist ja hoolimist ning kes peavad oluliseks oma maailmavaatest tulenevaid hinnanguid. Niisuguseid inimesi paneb tähele ka ühiskond. Näiteks EELK Risti koguduse õpetajat Annika Laatsi, kellel on jätkunud hoolivust nii surnult sündinud laste ja nende vanemate vastu kui ka pühendumust hingehoiutööle haiglates ja Eestisse saabunud põgenike toetamiseks, autasustatakse Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga.
Küllap ongi iga kirikuliikme väärikas kingitus Eesti Vabariigile elada kooskõlas igihalja sõnumiga: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13).

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist