Ajalooline mälu

Mõtted liiguvad juba ammu vabariigi ümmarguse sünnipäeva radadel, sest auväärsesse ikka jõudmise väärikas tähistamine nõuab alati pisut pikemaid ettevalmistusi. Sada aastat on terve sajandi jagu sündmusi, mida lihtsalt korralist kartulisalatit haugates kokku võtta ei ole võimalik. Õnneks on meie hulgas veel inimesi, kes on sama vanad kui vabariik. Need inimesed moodustavad oma mälestuste- ning kogemustepagasiga aluskalju meie riigile, meie ajaloolisele mälule.
Võrus elab vanapaar – härra sai sügisel 102aastaseks, proua on pisut noorem. Ja siinsamas Võrus elab ka minu isiklik vanatädi, kes tähistas möödunud nädalal 99. eluaasta täitumist. Eks igaühele antakse erinev ajaline mõõt ning erinev võime funktsioneerida. Õnneks on eelnimetatutele antud hea mälu ja selge mõttelend ning õnneks on diktofon, millega talletada killukesi sellest ühest aastasajast, mille kõnekus ja tähendusrikkus kulmineerub aasta pärast.
Vanatädi sünnipäevalauast lahkudes tekkis tahtmine kunagisi arvutisse talletatud lindistusi üle kuulata. Panin ahju küdema, keetsin suure poti teed ning vajutasin play-nuppu. Hakatuseks sai küsitud, kuidas tervis ka on. Otsetõlge võru keelest eesti keelde kõlab umbes nõnda: „Kui 95 täis sain, peale selle läks mul tervis halvaks. Kui sain 80, siis tundsin, et ei jõua enam, aga ma ikka nägin ja kõik. Aga nüüd peale 95 on tervis ka halvem.“ Hmm, ja mina halan oma suusatamisel põrutatud sabakondi pärast …
Mis siis kõik ikkagi juhtus enne seda, kui iseseisev vabariik otsa sai? Mälestustelõng hakkab tasapisi kirjuks keraks moodustuma: „Linn oli sakslastest tühi ja venelane tuli sisse. Paugud juba kostsid tükk aega. Me põgenesime Erastverre mehe sugulaste juurde. Mäletan seda nii selgelt, oli laupäev. Linn juba põles.“
Mehed, keda polnud veel mobiliseeritud, püüdsid leida alternatiivseid variante, et mitte sõdida võõrast vormi kandes. „Lõpuks ikka venelane mobiliseeris. Siis viidi mees Kuramaale. Öösel olid onnides, kuulid vihisesid. Arvasid, et sakslane tuleb tagasi. Hommikul öeldi aga, et sõda on lõppenud.“
Sõda küll lõppes, aga lõppesid ka mõned vaevaga üles ehitatud väärtused, mis Vabadussõja-järgsetes nappides aastakümnetes toitsid lootust ilusale tulevikule vabas Eestis. Ühest küljest saabus kergendus, et võis koju naasta, teisest küljest rõhusid laastatud lootuste varemed. „Kui sõda lõppes, tulime mehe emaga jalgsi Erastverest Võrru. Kodus olid uksed lahti, oli asju ära võetud, mehe püksid jäid kööki naela otsa, nood olid ka ära viidud. Linn põles peaaegu puhtaks. Kirikud jäid mõlemad terveks.“
Sõja lõpust on oma mälestustelõngad kerida 102aastasel härral, kes käis ära ka „Tšehhi põrgus“. Tema sooja taret külastasin oma diktofoniga eelmise aasta sügisel mitmeid kordi. „Kui sõda lõppes, kas siis saite koju?“ kuulen oma häält naiivselt küsimas. Lindistuselt kostub naerukõhinat. „Ei. See vangilaager tuli ka ikka läbi käia. Mitte Siberis, Poolas olin. Tšehhis jäin vangi, tšehhid andsid üle venelasele. Miljoneid oli Saksamaale töölaagritesse viidud. Tohutu mass oli, mis tuli tagasi.“ Paus.
„See lõpp oli kole. Ega seal inimhing ei maksnud midagi. Hea oli, kui 36 mehe peale saime ühe leiva. Kui hommikul tulid üles, läksid edasi, kui ei tulnud, jäid sinna. Hommikul vaatasid, mida saab kasutada nende varustusest, kes maha jäid. Kraaviäär oli neid täis. Aga kaua sa lähed, kui süüa ei saa. Vett ka ei saanud. Nii kui rivist kõrvale astusid, said kuuli.“
Loo moraal saabub vestluse lõpuks, kui küdev ahi ning värsked šokolaadikommid on muutnud meeleolu eriti tüüneks: „Mul üks sõber oli vene poole peal, Kuramaal, ja too rääkis, et tal lasti miinikildudega mõlemad põlved läbi. Ei saanud kummagi jala peale toetada, oli pikali maas.
Sakslased tulid juurde, arvas, et lasevad maha. Oskas saksa keelt ja ütles, et olen mobiliseeritud, olen eestlane. Öeldi, et hea küll, siit on pisut maad edasi meie sidumispunkt, rooma sinna. Elab tänaseni, vähemalt 10 aastat tagasi veel elas. Sõda on sõda. Ja kes on inimene, see jääb sõjas ka inimeseks.“
Terve sajand võib kõnekast aluskaljust pudeneda tummaks kiviklibuks, kui ei leidu kedagi, kes seda kaljut jäädvustada viitsib. Seda kaljut, mis meie minevikku talletades annab ainest tuleviku vundamendi ehitamiseks. Vundamendi rajamine on selgelt seotud kogemustega eelnevast. Meie püsimise eelduseks on inimesed, kellel on ette näidata terve sajand, mitu sõda ning mitu rahu. Praegu on viimane aeg, et seda sajandit kinni püüda ning talletada. Ehedalt ja otseallikast.
Vanatädi kõrval istudes oleksin tahtnud teha meist ühe selfie. Aga ehk ongi hea, et seda siis teha ei saanud – nüüd on põhjust jälle külla minna, et jäädvustada ühele pildile kaks eestlast, kellest esimene sündis koos Eesti Vabariigiga ja teine Moskva suveolümpiamängudega.

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
kolumnist