Tähendamissõnad juhtisid kiriku juurde

Tallinna Püha Vaimu kogudus tähistas jaanuaris asutamise aastapäeva. Sealsel eestikeelsel kogudusel on vanust 140 aastat, kuigi eestikeelseid jumalateenistusi on seal peetud 1531. aastast. Võiks öelda, et kirik on piibliteemalist kunsti otsast otsani täis. 15. sajandist on pärit Bernt Notke altar ja 17ndast vääridele maalitud pildipiibel. Uus, valgusküllane Dolores Hoffmanni pildipiibel ehib aga kiriku aknaid.

Koguduse aastapäeval kümme aastat tagasi kuulasin kõnelemas kunstnik Dolores Hoffmanni, kiriku vitraažide autorit. Sestpeale pakitses minus soov teha temaga intervjuu. Nüüd, koguduse aastapäeva eel, oli selleks hea põhjus. Olgu täheldatud, et 2. septembril saab kunstnik 80.
Dolores Hoffmanni vitraažikoda Tallinna vanalinnas on kui saladuslik saar. Oma koha on leidnud sulatusahi Berta, seinatäis kappe peidab endas igasugust värvilist klaasi. Võib peaaegu öelda, et minema ei visata siin midagi, sest klaas on kallis ja seda tuleb välismaalt tellida. Kunagi ei tea, missugune tükike võib vajalikuks osutuda. Põnev on see maailm ja kunstnik on valmis külalist klaasi, täpsemini vitraaži saladustesse pühendama, kui vaid aeg ja meistri tervis piire ei seaks.

Kadunud poeg
Doloresele meeldib lindu teha. Praegugi on käsil ööbik, pääsuke ja valge vares. Ta näitab, missugune klaas on tehniline ja missugune käsitsi tehtud. Ennastki peab ta valgeks vareseks, teistsuguseks. Dolores meenutab, kuidas ema ta Venemaalt lastekodust üles leidis ja Eestisse tõi.  jaamas kõnelesid kaks naist kiiresti ja see tundus rongilt maha tulnud tüdrukule kui linnukeste sirin. See oli tema jaoks võõras eesti keel. „Arvan siiani, et eesti keel on luule keel,“ ütleb Dolores, kes koolihariduse sai vene keeles.
Kunstiinstituudist sai Dolores kaasa huvi usu vastu. Täpsemini õppejõud Boris Bernsteinilt, kes Rembrandti loomingut tutvustades ütles üliõpilastele: „Te ju teate kadunud poja lugu.“ Tudengid raputasid pead ja usklik juudi härra, keda tudengid väga armastasid, sõnas: „Milline pimedus!“ Siis õpetas ta, et Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus on Marxi ja Engelsi teoste, sõnaraamatute ja entsüklopeediate vahel Piibel. Kui raamatut fondist tellida, siis võib ootama jäädagi, aga avariiulilt saab seda lugemiseks võtta.
Dolores läks samal päeval raamatukokku ja kevadeks oli ta enda sõnul teine inimene. „Jumal jõudis minuni tähendussõna kaudu,“ ütleb Dolores, kes ühtlasi hakkas Püha Vaimu kirikus käima eesti keelt kuulamas. Ja kui ta vitraažikunsti armus ning hakkas vitraaže tegema, siis paralleelselt kohe ka kirikusse. Viimane suur valminud vitraaž ongi „Jeesuse tähendamissõnad“, näitab kunstnik kavandit.
Ta mõtleb Püha Vaimu kirikule, kus esimesena hakati eesti keeles jutlusi pidama. See on ka esimene kirik, kus Dolores käima hakkas. Kavandit looma hakates uurib ta alati loo tausta ja Jeesuse tähendamissõnadele mõeldes leidis, et alles Jeesus hakkas oma ütlusi võrdlema inimestele tuttavaga, et temast saaks aru iga kalur ja põllumees. Selle vitraaži juures meeldis talle eriti, et sai töösse põimida loodust. „Ma nii armastan loodust teha. Et saan teha linnud ja põllud ja lambad. Minu meelest on väga tore, et just Püha Vaimu kirikusse tuli taoline aken, sest tähendamissõnu esineb kunstis väga vähe,“ sõnab ta.

Alati meie
Dolores Hoffmann on vitraaže teinud Püha Vaimu kirikusse 1984. aastast. Kõige viimane valminud töö ehib koridori akent, mis annab valgust orelirõdule. See väike vitraaž erineb kõigist teistest selle poolest, et klaas on käsitsi tehtud. Esmalt puhus töökojas töötav tehnoloog Marina Kovalevskaja klaasimassist mulli ja surus selle siis lapikuks. Seepärast on vitraaži iga detaili keskel nagu paise. Et akent näha, tuleb orelirõdule minekuks kiriku valvurilt luba küsida.
Dolores Hoffmann selgitab, et kavandil ja vitraažil on suur vahe. Ta teeb esmalt kavandi ja see kinnitatakse kultuuriväärtuste komisjonis. Kui kavand on mõõdus 1 : 5, siis kalkale teeb ta joonise juba üks ühele. Edasi läheb kalka meistri kätte, kes teeb selle järgi šablooni ja lõikab Dolorese valitud klaasist absoluutselt täpsed detailid. „Seepärast kasutan kogu aeg sõna „meie“,“ ütleb kunstnik.
Vitraaži paneb kokku samuti meister (neid on töökojas kaks), raamiks ümber on seatina, tükid aga joodetakse kokku inglistinaga. Kulub umbes viis aastat, kuni tina tumedaks oksüdeerub. Vahel juhtub ka äpardusi ja olgu huvilistele siinkohal öeldud, et tähendamissõnade teemal vitraaži tehes läks ülemises aknaosas ornament segamini ja see osa on eraldi vitraažina töökojas müügil.

Klaasihullus
Küsin kunstnikult, kus kirikus on tema arvates kaunim vitraaž. Ta ütleb, et Chartresi katedraalis Prantsusmaal on imelised vitraažid, ka Dijonis, aga samas on mõni provintsikirik pannud teda ahhetama. Mina võiks lisada, et ahhetama võtavad ka Dolorese vitraažid, olgu siis Püha Vaimu kirikus või Valjalas, kuhu 40 aastat tagasi valmis esimene sakraalne teos.
„Praegu kiirustan Püha Vaimuga. Viimane aken tuleb nagunii, aga kui seda ei tee mina, siis tuleks see teist stiili,“ ütleb kunstnik, kes seni on valmis saanud 11 akent. Samas tunnistab Dolores, et kui harilikult alustatakse Uue Testamendi teemadega, siis tema polnud nii enesekindel ja esmalt valmisid põhjakülje Vana Testamendi teemalised aknad. Vahemärkusena ütleb ta, et memoriaalaknale altariruumi ees maalis ta ka oma isa.
Kõneleme ka esimesena valminud altariruumi akendest, mis on teistest erinevad, ornamentaalsed. „Altariruumi aknad ei tohi ruumiga konkureerida. Vitraaž peab olema delikaatne, sest ta on aktiivsem kui maal,“ kinnitab kunstnik mõtet, et tähelepanu peab jääma altarile. Ta ütleb, et juba keskajal jaotati aknad päikese liikumise järgi. Nii langeb kevadel valgus aknale, kus kujutatakse Jeesuse ülestõusmist.
Vitraaži kujundamiseks ja tegemiseks on tohutu õpetus. Ta ütleb, et muusikud saavad kõige paremini vitraažist aru, sest see koosneb rütmidest. „Kõik rütmid peavad üles minema, kasvama, kas või aeglaselt. Vitraažis on tuhat saladust. Vitraaž võib olla väga ohtlik, sest ta on väga mõjuv. Selles on tuhandeid detaile, millega ei tohi eksida, sest juhuslikult kirikuga tutvuvad inimesed võivad saada täiesti vale sõnumi. Valgus on Jumalast,“ sõnab kunstnik.
Juttu vitraažikojas Domini Canes jätkus kaua. Tema töödest Soomes, Gruusias ja Jaapanis. Ka sellest, et tema kunstist tuleb dokumentaalfilm ja et tema töödest on ilmunud kogumik „Sõna ja valguse rütmid“. Väljas oli pimedaks läinud ja eakas kunstnik väsinud.
Rita Puidet

Dolores Hoffmann
Sündinud 2. septembril 1937 Peterburis eesti-saksa perekonnas.
Lõpetanud 1962 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maali eriala, tegeleb 1973. aastast süvenenult vitraažikunstiga.
Aastatel 1984–1996 tegi kunstnik Püha Vaimu kirikusse 9 suurt akent, pärast 20aastast pausi „Kristuse teod“ ja „Kristuse tähendamissõnad“ ning koridoriakna väikese vitraaži.
1993 võitis ta rahvusvahelisel kunstinäitusel Prantsusmaal grand prix’.
2002 pälvis ta Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse Maarja medali.
2016 sai EELK III järgu Teeneteristi ordeni.