Jumala ühtsusand

Jeesus palub ülempreesterlikus palves, et tema jüngrid võiksid olla üks. Üks nii lähedaselt kui Isa Pojas ja Poeg Isas. Seda kõike eesmärgil, et meil võiks olla usku Jeesusesse kui Isa läkitatusse. Et tema on meie Issand ja Õnnistegija. Meie tema lapsed ja rahvas.
Tundub, et Jeesuse palve – ning küllap tema palvega liidetuna meiegi palved – on hakanud viimastel aastatel eriliselt täituma. Kasutades emeriitpeapiiskop Andres Põderi sõnu aasta lõpul Pirita kloostris – „oikumeenia on 2016. aastal pikkade sammudega edasi astunud“.
Tõepoolest, mõeldagu õigeusu suurele ja pühale kirikukogule Kreetal, mida oli ette valmistatud 55 aastat. Vaatamata sellele, et puudusid neli autokefaalset kirikut, ei saa suurimadki skeptikud toimunut alahinnata. Küllap tuleb ühel päeval kokku ka kogu õigeusu kirik, mis seob endasse 300 miljoni inimese elu ja südame.
Usupuhastuspühal pidasid paavst Franciscus ja luterliku maailma juhid ühispalvuse Lundis. Kaks kirikut ühisest hällist ja ühistest juurtest palusid, et „mitte mineviku vastandumised, vaid Jumala ühtsusand näidaku suunda meie koostöös ja süvendagu meie solidaarsust“. Taas, kes julgeks selle sammu pikkust lühikeseks mõõta, sest ta viis kindlasti selles suunas, kus varsti istumegi ühes lauas. Armastuse täiuslikkuse osaduse lauas oma Issanda ja üksteisega.
Selgelt ja tuntavalt on ühtsusand puudutanud ka meie maad. Võime tänus nimetada Eesti Kirikute Nõukogu aastatepikkust teenistust. Konfessioonide langevaid piirdeaedu ületavaid kaplaniteenistusi ning kiriku ja tema liikmete igapäevast teenimist ühiskonna heaks.
Arvamuskujundajad ei soovi seda alati tähele panna, aga olematuks ei suuda nad seda rääkida ega kirjutada. On elu meedia silmade läbi ning ka too teine – palju tegelikum ja ühtsem elu. Just viimases kogeme Eestimaa kristlaste jõudsalt kasvavat ühist usku ja tunnistust.
Paari päeva eest lõppenud Eesti Evangeelse Alliansi palvenädal vaid kinnitas seda kogemust. Esmalt näitas ta Kristusele ning seejärel meile, kes me oleme ja mida suudavad armastuses kokku liidetud südamed.
Tänavu osales palvenädala ühistel jumalateenistustel üle 70 koguduse. Väikese Eesti kohta on see suur arv. Erilist rõõmu valmistas õigeusu õdede-vendade aastast aastasse suurenev kaasatus. Oluliseks ongi saanud, mida metropoliit Stefanus nii sagedasti on rõhutanud: „meie tunnistus saab olla vaid ühine“.
Tallinnas koguneti palvenädalat lõpetama Nõmme Rahu kirikusse. Pastor Ivo Unt Tallinna Nelipühi kogudusest jättis meiega kolm olulist sõna: lugu, julgus ja vastutus. Nendes sõnades oli midagi olulist igale kristlasele ja kogudusele. Samamoodi meie ühisele tunnistusele.
Lõpetuseks veel kord katoliiklaste ja luterlaste ühisavaldusest: kui me „läheneme üksteisele usus Kristusesse, palvetame üheskoos, kuulame üksteist, elame omavahelistes suhetes Kristuse armastust, siis avame endid kolmainu Jumala väele“. Aidaku meid selleks Jumal oma armu ja ühtsusanniga.

 

 

 

 
 

Ove Sander,
assessor