Hoida ja otsida ühisosa

Võib vaid rõõmustada, et meil on tavaks meenutada erinevaid sündmusi aastapäevade tähistamisega. Neil puhkudel saab  kontsentreeritud kujul ja jahmatamapaneva selgusega nähtavaks tohutu rikkus, mida enesega kogu aeg märkamatult kaasas kanname. Seame selle korraga tähelepanu keskmesse, teeme kuuldavaks ja nähtavaks. Argipäevas justkui ei jätku jaksu  hinnata, kui palju on antud meile hoida – ja kaotada.
Milline rikkus on meie silme ette tõusnud seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga, mille tähistamisega on algust tehtud nii meil kui mujal? 31. oktoobril Lundis esmakordselt üleilmsel tasandil, paavsti ja Luterliku Maailmaliidu juhtide osavõtul aset leidnud luterlaste ja katoliiklaste ühine reformatsiooni meenutamine lasi meil näha ühisosa, milleni kahe kristliku traditsiooni esindajad on ühise töö ja palve tulemusel jõudnud.
Ühiselt tunnistati, et Kristus on tõeline viinapuu ja meie oleme selle oksad – Kristus on meie usu ühine alus ja kese. Ilus ja julgustav, ent kindlasti mitte viimane samm kahe konfessiooni pikal ja keerulisel teekonnal. Niisamuti oli meeldejääv 9. oktoobril Oleviste kirikus toimunud reformatsiooni aastapäeva avamine, kus kõrvuti katoliiklaste ja luterlastega teenisid kaasa teistegi kirikute esindajad. Need sündmused on mõjunud EELK-le väga inspireerivalt, andes siin hoogu juurde mõtetele tõhustada kirikute teoloogilist koostööd Eesti Kirikute Nõukogu raames, jätkata dialoogi Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, alustada kõnelusi Rooma-Katoliku Kirikuga Eestis ning otsida võimalusi ja ressursse otsesuheteks ka teiste kirikutega.
Kuidas oleme nii kaugele jõudnud? Kuidas on saanud võimalikuks sisukad ja sügavad oikumeenilised suhted? Nende eelduseks on kahtlemata kahe konfessiooni juba nimetatud ühine sihikindel töö ja kasvamine, ent samas ka muutused ja arengud mõlema konfessiooni sees. Kas ajalooline üritus Lundis oleks toimunud, kui katoliku kiriku peaks oleks valitud mõni teistsugune paavst? Millised arengud katoliku kirikus viisid selleni, et kõigepealt astus eelmine paavst erakordse sammu ja otsustas minna pensionile ning seejärel seati ametisse uus paavst, kes astus järgmise erakordse sammu ning nõustus reformatsiooni ühise meenutamisega?
Mõtlen, et Lundi sündmused ei oleks olnud võimalikud ka ilma Luterliku Maailmaliidu seesmise kasvamiseta kirikute liidust osaduskonnani, kus liikmeskirikud on üksteisega täielikus, s.o kantsli- ja armulauaosaduses, kus kirikuid ei ühenda mitte kõikidest asjadest ühtmoodi arusaamine, vaid Jumala arm Jeesuses Kristuses. Tõsiseltvõetavad oikumeenilised suhted on võimalikud üksnes siis, kui võtame iseennast tõsiselt. Me ei saa astuda sammu katoliku kiriku poole, astudes samal ajal sammu eemale osadusest luterlike õdede ja vendadega. Kui me luterlike kirikutena ja ka n-ö protestantlike kirikute perena laiemalt ei hoia ega otsi eeskätt isekeskis täielikku osadust, kuidas saame seda siis otsida nt katoliku kirikuga?
Tartu ülikooli usuteaduskonna taasavamise 25. aastapäeval rõhutas paljude endiste ja praeguste tudengite hulgas ka minu armastatud õpetaja Marju Lepajõe vajadust stuudiumi pikendada, et anda üliõpilastele aega «enese läbivõitlemiseks» ja nõnda teoloogina küpsemiseks.
Mõtlen, et EELK-l on olnud küll piisavalt aega enese läbivõitlemiseks ja kirikuna küpsemiseks, erinevate aastapäevade kontekstis võime siin rääkida nii 800, 500 kui 100 aastast. Sügavat, valgustavat ja inspireerivat tarkust jätkub samuti. Kui palju seda on, sai selgesti nähtavaks nii usuteaduse instituudi 70. aastapäevale pühendatud reformatsioonikongressil Tallinnas kui ka usuteaduskonna tähtpäeval Tartus.
Niisiis, oleme küps ja tark kirik. Aga milleks? Selleks, et mitte anda kildhaaval käest osadust, leppimist, üksteise mõistmist ja tunnustamist, milleni kasvamine on nõudnud aastasadu; selleks et taotleda suuremat ühisosa seal, kus olemasolevast  ei piisa täielikuks osaduseks. See kõik ei käi üle jõu, kui me nii ristiinimestena kui kirikutena üksteist usaldame ja tunnustame ning üksteise ande hinnata oskame. Meil kirikuna on palju, mida hoida, ja palju potentsiaali, et hoida seda vastutustundlikul ja viljakal viisil. Nii oleme ühiselt Kristuse kirik maailmale.

 

 

 

 

Kadri Eliisabet Põder,
assessor