Hundid, lambad ja võrdsed õigused

Eile oli juutide Simchat Torah’ püha. Rõõm käsuõpetusest. Laskumata püha juutlikku sisusse või ajaloosse – kui palju meie inimene rõõmustab üldse seaduste üle? Vahetevahel võib jääda mulje, et seadused on mõeldud nutikate ja ettevõtlike inimeste ahistamiseks, ühiskondlikku Prokrustese sängi surumiseks, kus kõik head edumeelsed ideed ära nullitakse ja inimesed hallile keskmisele tasemele nivelleeritakse. Piirab ja ahistab, segab eneseteostust … On olemas üks omapärane mõiste: hundiseadused. Põhimõtteliselt tähendab see tugevama meelevalda nõrgemate üle ja kirjeldab nõnda huntide suhtlemist lammastega ehk teisiti öeldult – saakloomadega. Sest huntidel eneste keskel on seadused paigas (http://vuron.ee/lupus/info/huntidest-ja-nende-kommetest-2/).
Siin on küsimus suurele ringile: kes me isekeskis oleme? Hundid ja lambad? Või siiski pigem hundid, muist vanemad, muist nooremad, muist tugevamad, muist nõrgemad, aga siiski kooseksisteeriv ja -tegutsev kari? Inimene on inimesele hunt, nagu öeldakse. Lääne inimese üha enam individualiseeriva eluviisi juures on nii mõnelgi raske mõista, milleks on vaja seadusi ja, veel eriti, milleks peab neid täitma. Ilma oleks nii mõnigi asi lihtsam. Näiteks üle ristmiku pääseks see, kes on kiirem ja külmema närviga … Aga miks koperdab siin ees hulk aeglasi ja viisakaid?
Ka see, kes on praegu noor ja tugev ning saab oma asjadega edukalt hakkama, peab ükskord mõistma, et tema edukus ei saa tulla lõpmatuseni teiste arvelt. Ehk siis sellesama ristmiku-näite puhul – juhtub, et keegi on veel kiirem ja nahaalsem. Trügija tõttu õnnetusse sattumine … karjuv ebaõiglus, kui see juhtub meiega, aga hea nali, kui me ise seda kellelegi teisele põhjustame? Sest meie oleme ju normaalsed, aga nemad seal on tossikesed, lambad? Siinkohal on nüüd paras aeg küsida, milleks see heietus kristlaste lehes. Kristlane on ju seaduskuulekas. Eeldatavasti. Ka riiklike seaduste osas. Kõrvalteemana käsitleb seda Jeesus maksuraha juhtumis, Paulus ütleb otse (Rm 13): «Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele. […] Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele.»
Hea ja kurja teema on see, mis vahetevahel võib mõjuda segadusseajavalt, eriti kui empaatiaga ei ole lood kiita. Kui psalmist ütleb: «Ava mu silmad nägema su Seaduse imesid! Ma olen võõras maa peal, ära peida mu eest oma käske» (Ps 119:18–19), siis on selge, et ta ootab juhtnööri tegutsemiseks.
Tuleb tunnistada, et paragrahvide rägastikus võib põhimõte tõesti kaduma minna ja seaduste tähttähelisest järgimisest ei piisa alati, nagu ka Jeesus ütleb: «Neid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta hooletusse» (Lk 11:42). Siis on hea aeg-ajalt lisaks kümnele käsule ka ülejäänud Vana Testamendi seadused läbi lugeda. Siit võib huvitavaid asju teada saada, näiteks: «Kui sa oled võtnud pandiks oma ligimese üleriide, siis sa pead selle temale tagasi andma, enne kui päike loojub, sest see ta üleriie on tema ihu ainsaks katteks. Millega ta muidu magaks? Ma kuulen, kui ta mind appi hüüab, sest mina olen halastaja.» (2Ms 22:25–26)
Või orjade kohta kehtivad seadused. Või kapitalismi kontekstis täiesti kohatu: «Kuus aastat külva oma maale ja kogu sellelt saaki, aga seitsmendal jäta see koristamata ja harimata, et su rahva vaesed saaksid sealt süüa» (2Ms 23:10–11). Kui neid seadusi piisavalt mõttes mõlgutada (Ps 119:15), jõuabki ehk lõpuks tõdemuseni: «Ma jooksen su käskude teed, sest sina teed mu südame avaraks» (Ps 119:32).
Ehk taipame, enne kui Jumal meid mingil moel «lammastega» võrdseks teeb, et seadused ei ole mitte vaprate ja ilusate ahistamiseks, vaid selleks, et oleks võimalik ühiskonnana elada. Kellele ei meeldi, võib proovida Eduard Bornhöhe «Tasuja» Vahuri kombel metsa joosta.
Ahjaa, muide, ka sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on (2Ms 20:10), ei tohi hingamispäeval tööd rügada.

 

 

 

 

Merike Kütt,
vanglate peakaplan