200 aastat õ tähemärgiga

Möödunud nädalal oli võimalus liikuda Pärnust Võrumaale Vastseliina ja Oravale. Kui mereäärses piirkonnas olid põhiliseks jututeemaks karged idatuuled, mis on madala veetaseme kaasa toonud ja kalurite sõnul ka kala Pärnu lahest viinud, siis Võrumaal Oraval pärast jumalateenistust valutasid kirikulised südant valdade ühinemise pärast.
Vaidlused pole midagi uut. Pikk sõit andis lisaks võimaluse «Keelesaate» vahendusel teha ajalooline mõtteretk ühte 200 aasta tagusesse poleemikasse. 1816. aastal kirjutas Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masing (1763–1832) eesti keele õppevahendis «Estnische Original­blätter für Deutsche» ehk «Algupäraseid eesti tekste sakslastele», et on vaja leida eraldi tähemärk õ-hääliku tarvis ja algatas sellega diskussiooni.
Varasemad sakslaste loodud grammatikad märkasid küll eesti keeleõpetuses puuduvat märki, aga tähestikku ei täiendanud. Masing, kelle ema sakslane ja isa eestlasest köster, oli Lohusuus kasvades kõnelnud õ-hääliku rikast idamurret ega leppinud, et näiteks kõrt ja kört kirjutati ühtviisi ö-ga. Õ-tähe ettepaneku tegi ta vene keelt eeskujuks tuues.
Soovitus õ märgistada ei tähendanud aga kohest tähemärgi leidmist. Esimesena läks käiku o kohal täppide vahel asetsev püstkriips, millega ei oldud rahul. Tänapäevase õ-täheni jõuti 14. juulil 1819, mil trükikoja laduja Carl Michler pakkus, et o peale võiks panna kreeka tsirkumfleksi ehk lainelise joone. Nii jäigi. Õ juurdumine kirjapildis läks vaevaliselt. Baltisaksa teoloog Eduard Ahrens pakkus sajandi keskel välja uue soomepärase kirjaviisi, mis sobis paremini eesti keele hääldusega ja mille juurutamine 19. sajandi lõpul andis ka eluõiguse tänapäevasele õ märgile.
Õ tähemärgi areng on nähtav meie kiriku meetrika- ja personaalraamatutes. Paljud uurivad Eestis oma sugupuud. Ehk on huvitav oma esivanemate nimesid otsides ka tähele panna, milliseid tähemärke on kasutatud ja millal ilmub õ erinevates piirkondades keele areenile.
Kätlin Liimets