Katkine ja terve meel

Ole kiidetud, Issand, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti! Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal. Sinul, Issand, on kuningriik …
(1Aj 29:10–11)

Armsad õed ja vennad Kristuses! Pühapäeva teema on «Kahe riigi kodanik», kus Õnnistegija esitab evangeeliumis meisterlikult, nagu alati, risti sümboolikat, viidates horisontaalsele ja vertikaalsele mõõtmele meis ja meie ümber. Jeesust püütakse seal lõksu meelitada maksurahaga, millel on kujutatud keisrit jumalana – kas peab maksuraha maksma või ei pea? Küsimus on eriti peenelt seatud, juudalastele oli säärane maksuraha teotuslik igati. Ainujumala teotus (vertikaalselt) ning teotus ka horisontaalselt, sest Rooma impeeriumi «maksuraha» oli sisse seatud alistatud rahvaste maksustamiseks, eraldades ja tehes vahet nõnda erinevate rahvaste vahel.
Selliseid eraldavaid arusaamu on olnud varasemal ja hilisemal ajal, kreeklased nimetasid teist keelt rääkijaid barbariteks, ironiseerides nõnda ümberkaudsete «metslaste» keelekasutust. Tänapäeval on ehk kõige levinumaks viisiks anekdoodid naaberrahvaste kohta.
Kuningas Taaveti kõige raskemaks patuks arvati rahvaloendus (2Sm 24; 1Aj 21) koos sellest tuleneva maksustamisega, mis ilmselt oli riigi struktuuri loomiseks hädavajalik. Taavet seab sisse dünastia (kuninglus vereliini pidi) ja eraldub sellega varasemast prohvetlikust liinist, mis omakorda toob kaasa jumalarahva mõiste devalveerumise vereliinile – sünnipära õigusele. (Veel hiljaaegu oli näiteks Rootsis võimalik, et inimene sündis ja oli automaatselt kiriku liige, sest sündis maale, kus oli riigikirik. Sündides kuninga alamaks, kellele allub ka kirik, oli ta ilma ristimata ka kiriku liige.)
Rabiinlikus kirjanduses viidatakse ohtudele, mis käivad kaasas rahvaloendusega. Põhiargument näikse olevat selles, et «Iisraeli» ei saa loendada (või siis loendatakse nn ümber nurga mõistu. Nt kui on vaja lugeda minyam’i ehk kas on koos 10 meest, et pidada palvust, siis iga mees ütleb heebreakeelse Ps 5:8 ühe sõna ja kui salm koos, võib alustada palvega). Nimelt anti esiisa Jaakobile aunimetus «Iisrael» ja seletati seda nii: «Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud» (1Ms 32:29).
«Iisrael» on vaimne antus, seda ei saa loendada ega määratleda tavaarvestuse või -loogikaga. See on nii, nagu Jeesus hiljem räägib noist, kes on sündinud Vaimust: Jeesus vastas (Nikodeemosele): «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen, te peate sündima ülalt. Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.» (Jh 3:5–8)
Nii tuleks olla ettevaatlik «jumalarahva» analüüsimisel statistiliste näitajate järgi, maksustamistes ja muudes trikkides, mis on «maailmale/kosmosele» omased, sest see võib olla vaid pool valemit (horisontaalne; ristimärgis on kaks mõõdet!).
Ometi on kuningas Taaveti suurus selles, et ta oskab üleastumist kahetseda – tal on oskus anda peavalitseja koht sellele, kes on ainus ja üle kõigi. Kui see oskus kaob, ja seda esines juba Taaveti järeltulijate seas, samuti ümberringi tollases ja ka tänapäeva maailmas, siis on «kala hakanud peast mädanema». Kui inimene, olgu ta ühiskonna hierarhiaredeli mistahes astmel, lakkab mäletamast või küsimast selle järele, kes on «esimene liigutaja» või Looja, siis lähevad identiteedid segamini ja meel on katki. Katkine meel toodab igasugust kraami, kasvõi sellist nagu üks ERMi laineid löönud eksponaat.
Kui inimene püsib Jumala juures ka siis, kui on eksinud, kuid ei taha jääda katkiseks, vaid paraneda, siis väljendub see tervekssaamine samal moel nagu siinse jutluse alustekst Looja kiitusena. Seepärast on Taaveti nimi seotud ka paljude lauludega Vana Testamendi lauluraamatus (Psalmides), et ta on eeskujuks langemisest ja jälle tõusmisest. Püha Siimeon kuulutab Jeesuse emale Maarjale templi juures, et «see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse» (Lk 2:34).
Aga seesama laps ütleb hiljem vägagi selgelt maksuraha küsimuses: «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma» (Mt 22:21). Ja kui Õnnistegija soovitused oleks meile armsad igas ajas, siis ehk poleks olnud investituuri küsimust (küsimus sellest, kumb on ülem, kas vaimulik või ilmalik võimukandja) nii teravalt ning ehk polnuks ka Lutheri- ja Erasmuse-aegne Rooma nii kreenis võimu suunas ja jäänuks kõik edasine toimumata. Aga et on toimunud, siis kuningas Taaveti eeskujul parandagem meelt, et katkine saaks jälle terveks!

 

 

 

 

Tauno Kibur,
Kose koguduse õpetaja