Kutsutud ja seatud

24.–25. jaanuaril 2006 toimub Võrus Kubija  hotellis (www.kubija.ee) vaimulike konverentsi järjekordne istung. Vaimulike konverents on EELK põhikirjaline organ, kuhu kuuluvad kõik meie kiriku vaimulikud – piiskopid, õpetajad ja diakonid.

Võib küsida, kas meie väikeses ja, nagu mõnikord tundub, ülestruktureeritud kirikus on kõikvõimalike nõukogude, komisjonide ja töörühmade kõrval tarvis veel üht organit. Ka üritustest ei tundu justkui puudu olevat: suvepäevad, talvepäevad, noortepäevad, misjonipäevad, muusikapäevad, ideepäevad, kirikupäevad… Milline on sellel kireval maastikul vaimulike konverentsi nišš? Ehk teisisõnu: mis ajendab ligikaudu sadat vaimulikku igal aastal jaanuarikuus ühte Eestimaa nurka kokku tulema? Ja miks jäävad tulemata ülejäänud sada?

Pole saladus, et vaimulike konverentsi roll meie kiriku juhtimisstruktuuris on viimastel aastatel vähenenud. Julgen aga väita, et selle kõrval või selle arvelt on oluliselt kasvanud konverentsi kollegiaalne ja osaduslik külg. Ma ei lähe konverentsile niivõrd selleks, et öelda sõna sekka kiriku päevapoliitilistes või teoloogilistes debattides – seda saab teha vaimulike listis. Ka akadeemiliselt heatasemeliste konverentside või täienduskoolituste korraldamisega saavad paremini hakkama Tartu Ülikooli usuteaduskond, Usuteaduse Instituut ja Tartu Teoloogia Akadeemia.

Ma lähen vaimulike konverentsile selle erilise ja asendamatu õhkkonna ja sünergia pärast, mis täidavad ruume siis, kui koos on pooled Eesti kiriku vaimulikest. Lähen sellepärast, et minagi olen üks neist ja tahan olla omade keskel. Ehk on konverentsi ainulaadsus just selles, et ta pole kirikupoliitiline ühendus ega mõttekaaslaste klubi, sinna ei kuuluta seetõttu, et ollakse mees või naine, liberaal või konservatiiv, alba- või talaarikandja, vaid sellepärast, et ollakse kutsutud ja seatud. Meid seob ordinatsioon, ametivanne ja eelkõige Issanda Jeesuse Kristuse kutse, kes on meid läkitanud teenima selle pisikese rahva pisikeses kirikus. Oleme saatuse-, tee- ja usukaaslased.

Tulevase konverentsi teema ongi «Kutsutud ja seatud». Tahame üheskoos mõtiskleda ja arutleda vaimuliku ameti eri tahkude üle: millised on vaimuliku kutse, identiteedi ja rollide piibellikud, õpetuslikud ja kirikuajaloolised alused, aga selle kõrval – mida tähendab teenida vaimulikuna Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus XXI sajandi hakul. Mida meilt oodatakse ja mida meile pakutakse? Millised võimalused ja ohud meid sellel teel ootavad? Kõne alla tuleb vaimulike hingehoiu ja läbipõlemise, palga, töötingimuste ja sotsiaalsete garantiidega seotud problemaatika.

Olen võrrelnud vaimulike konverentsi suguvõsa kokkutulekuga: küllap on selle õnnestumisel oma osa mitmekülgsel programmil, heal söögil ja saunal, vaimulikena on meie jaoks asendamatu palve-, sõna- ja sakramendiosadus. Aga kordumatuks ja ainulaadseks saab konverents konkreetse inimkoosluse läbi. Meiega on nii või teisiti ka need, kes ei saa või ei taha konverentsile tulla. Meiega on need, kelle mälestuseks me palves ja tänus pidulikul õhtusöögil küünla süütame.

Tänavusel vaimulike konverentsil Taageperas oli meil võimalus osa saada intervjuust peapiiskop Jaan Kiiviti ja toona veel peapiiskop electus Andres Põderiga. Mulle on mällu sööbinud Jaan Kiiviti lõpusõnad: «Andke oma toetus uuele peapiiskopile.» Täpselt samamoodi kõlas Evald Saagi sõnum Juuru koguduse töötegijate jõulupuul 2003. aastal: «Andke õpetajale oma usaldus. Mina usaldan teda juba ammu.»

Nii lihtne see ongi. Ja nii keeruline. Kasutagem võimalust õppida üksteist toetama ja usaldama, sest meid on toetatud ja usaldatud. Ilma selleta ei ole Kristuse kirikus keegi läkitatud, kutsutud ja seatud.

«Ent me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad ja teid Issandas juhatavad ning noomivad, ja pidada neist armastuses üliväga lugu nende töö pärast. Hoidke omavahel rahu!» (1Ts 5:12–13)

Marko Tiitus,
Vaimulike Konverentsi juhatuse esimees